Eile toimus paljudes maades samal ajal psühhodraamat tutvustav õhtu Avatud lava. Teadsin sellest õhtust Olustvere saadik ning täpsem info, kus - kes - mis Tartus, jõudis minuni nädala eest.
Loomulikult tahtsin hirmsasti minna ja käisin ka. Teisipäeva õhtul korraks oli lootusetu tunne, et jääb minemata. Lihtsal põhjusel, et ma ei pääse kella 19-ks Tartu, sest tüdrukute loengute ja bussiajad ei sobinud kokku... Olin siiski hea punnija nagu alati:D Hellasin natuke. Lõpuks abikett sujus minuti pealt: Krista sõidutas mind linna, Margot jalutas minuga kesklinnast Lembitu tänavale ning psühhodraamas olime Lauraga.
Selliseid päevi on mul tegelikult hästi palju, kus vajan mitmeid abistavad kättepaare ja pean suutma kõik abiketi ilusti sujuma panna. Huvitav on see, et peaaegu alati õnnestubki!
Psühhodraama õhtutunnid olid toredad, asjalikud, kasulikud ja nii edasi. Sain positiivse laengu. J. Morenol oli/on tuline õigus, et elus tähtsam on kohtumine. Eilegi kohtusin mõne uue inimesega ning üha enam saan aru endast: puue ei loe inimeseks olemisel :) Noh, lihtsalt ei loe! Olen lihtsalt inimene!
Rohkem lahti seda mõttekäiku ei seleta...
Loodan, et saate aru mida mõtlen :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar