Liblikad lendavad mu toas. Päriselt ka! Juba nädala... Ma ei saa aru, kus kohas nad tuppa saavad lennata. Aknad on suletud.
Mitte üks sügis pole liblikad toas lennanud.
Võib - olla peas küll on liblikad sügiselgi lennanud. Teistmoodi aga :-):P
Arvasin, et see nädalavahetus on kuidagi üksildane ja kõle. Eksisin. Õnneks!
Uskuge või mitte, kuid mu kodu hakkab järjest rohkem elama ja särama nagu peabki see ühel emal olema :)
Kella 16 paiku helistas Silver ning küsis:
"Kas oled kodus?"
"Jah, olen."
"Tulen siis varsti läbi! Ära midagi tee. Ma tulen korraks..."
Jäin tummaks. Ei uskunud omi kõrvu.
Laps tulebki lambist koju!!!
Lihtsalt niisama!!!
Ja tuligi. Sõpradega. Ajasime natu juttu. Siis sõitsid edasi mamma poole ning sealt edasi Tartu pittu. Noorte asi!!!
Saan aru alles praegu päriselt, kuidas elu sagib ning kui HEA, et ma omal ajal võitlesin taas kodus elamise välja ja et ma mitte üheks hetkeks ei ole kaotanud lootust lastega koosolemisest... Mured ja varjatud pisarad saavad kord miljoni kordselt rõõmu ja õnnega täidetud... Taevaisa siiski annab tohutult mulle!
Uskumatu muinaslugu, mille õnnelik lõpp on alles poolel teel. Loodan südamest, et muinaslugu laseb end veel kaua nautida enne kui tuleb see viimane õnn... :-) Harjumatu kuidagi, et mul ongi ema roll, kellele sajavad omaenda lapsed x - hetkel koju ning mõelda samas, et unistused - soovid - lootused lähevadki endamisi sajaga täide... Ma olen olemas paljudele noortele, kes tulevad ka minu juurde kui oma inimese juurde... kui oma koju...
Aga omad lapsed on siiski pisut - pisut erilisemad ;)
Samas mida rohkem tunnen rõõmu, seda vähem mõistan oma ema... Kuigi ma pole temast eriti bloginud, siiski on ta mu hinges olemas... Mina kui ema tunnen laste käimistest - olemistest - ja millest iganes rõõmu või ka muret. Muret ikkagi nii palju, et püüan lasta neil jääda iseseisvalt endaks. Noor inimene peab enda kogemusi saama eluks :) Noorus on ju õppimise aeg ja seda mitte ainult koolides :)
Üks liblikas puhkab kokkusurutud tiibadega roosilistel kardinatel...
2 kommentaari:
Usu, ka sinu ema ei ole sind unustanud. ASinult et te olete vist mõlemad kaks kõva kivi ja ei taha kumbki esimesena leppimiskätt ulatada.
Soovitan sinul esimene samm teha ja usu - teie mõlema elu saab olema palju rikkam. Ema ei asenda ju keegi ega miski. Olgu see ema siis ka vana, haige, vahel mõistmatu, mis iganes... Ta on ju sinu ema! Ja nii, nagu ema oma last armastab, ei armasta teda maailmas mitte keegi teine. Sa ju tead seda ka omast käest oma laste põhjal.
Kahju, aga antud juhul see ei kehti. Olen omalt poolt astunud vähemalt 100 "esimest sammu". Tulemusteta... Nüüd lihtsalt ootan. Ja ma ei arvagi, et seda aega KUNAGI ei tule. Aga praegu ei oska küll enam omalt poolt midagi ette võtta - või ehk ei peagi... Või, nagu mulle endale kui emale on öeldud: sära ja armasta edasi. Usun, et see soovitus kehtib ka mulle kui tütrele
Neile, kes on kaugel ja kõrvaltvaatajad, tundub see olukord tõesti lihtsam. Mida ta kahjuks ei ole...
Postita kommentaar