Teisipäev, mai 17, 2011

Hetk

Üksainus hetk. Ma tean ühtäkki, kes olen ja kui palju olen endast andnud. Võibolla hindan praegu ennast natuke üle. Usun, et nüüd ei saa blogi lugejad üldse aru, mida silmas pean. Ütleme nii, et väga kummalises kohas (Kaubamaja parklas) elada on uhke ja hää. Oh ei, ei olnud ühtegi kriisimomenti, et mõni auto oleks selga sõitnud. Mitte midagi õieti ei toimunudki. Ja ometi toimus NII krdi (või jumala) palju - ise ka ei tea...

Ausalt öeldes tahaks lihtsalt karjuda. Karjuda ennast välja. Ja ometi olen kõik karjumised juba endast välja karjunud. Niisiis läksin lihtsalt Toidumaailma, ostsin iseendale "Printsessi" tordilõigu ja läksin tööle.

Töö juures imestasin iseenda üle. Suutsin olla algaja nõustaja kohta suht professionaalne. Endal sees veri kees. Täpselt selline tunne mul oli - ja on muide siiamaani.

Aga elu läheb edasi.

Armastus jääb nii või naa kestma - kuigi ...

Kommentaare ei ole: