Pühapäev, mai 01, 2011

Jäägu õnnerööv ära :)

HÄID KEVADPÜHI!

Mul on mitu aega küsimus, kas on ikka õige röövida õnnetunnet puudega inimesel? Põrkan ikka ja jälle kokku röövitud õnnega... Haletseme ja keelame tavalist rõõmugi, mis on puueteta inimestel nii endast mõistetav.
Isiklikult tõsiselt ei tunne end hästi, kui keegi arvab, et ma polegi puuete pärast õnnelik. Nagu oleks õnnetundmine ülisügava puudega, sellepärast, et jalad ei kõnni, vaid on käte asemel mul.
See arvamus teeb mind tõesti õnnetuks.
See on peale surutud õnnetu tunne.

Mina ei ole kunagi viitsinud oma puudele õnnetult või haletsevalt mõelda. Mul pole selleks aegagi jäänud... Mind kasvatatud juba nii, et mitte kõndimine ei võta õnnetundmist ära. Ei luba viriseda päevast päeva. Elus on palju muudki, mille üle õnnelik olla, kui vaid kõndimine.
Just nii see ongi.
Mul on süda ja hing avatud, mitte haavatud.

Just praegu arvati fasebookis, et mul pole julgust tõele näkku vaadata, et mul on puue, mis tekitab viha... Lühidalt oli arvamus selline.
Mul on puue. Ma pole kunagi seda eitanud.
Viha puude pärast pole mul tõesti.
Olen andestanud.
Viha ei paneks mind kõndima, raskendaks mu elu veelgi. Viha on koorem, mis ei laseks rõõmul hinge voolada.
Andestus teeb elu kergemaks.
Andestus ei lase kibestusel hinge pugeda.

Elu ei käi ümber minu. Minu elu käib küll ümber minu. Igaühe elu käib ümber tema. Ise asi, kuidas keegi elab oma elu. Halb on see, kui keegi ei jaksa arusaada omaenda elust, kui ta pole veel kohtunud iseendaga. Kui püüdakse enda eest põgeneda...
Nii kerge on ju teiste eest otsustada, kuid tihti tuleb võõrale otsus täpselt selline nagu otsustaja endale teeks.
See on kurb.
Mina ei soovi kellegile sellist rasket elu nagu mul on olnud. Ka vihavaenlaselegi. Ma ei soovi kellegile öid nutta, et siis jälle naeratada... Ammugi ei soovi, et armastus sureks vägivalda, et mõista, mis on eluväärtus...
Ma ei suuda soovida halba ega kurjust. Seda on niikuinii liigpalju...

Inimene ei suuda koguaeg õnnelik olla. Kole oleks, kui inimene oleks pidevas õnneseisundis. Siis muutuks õnnetunne harjumuspäraseks - ja ta ei tunnegi enam õnne.
Samas inimene ei suuda ka pidevalt kurb olla. Siis on võimalus langeda drepeka, mille ulatus võib olla ettearvamatu... või hakata taas rõõmukilde otsima.
Mina pole koguaeg õnnelik.
Luban endale tihti nukrust.
Ma olen vahel nõrk, ja ei varjagi enam seda.

Tänan Jumalat südamest järjest enam, et on andnud mulle seesuguse keerulise ja samas õnnetunde nagu on. Kergemat elu ma ei soovi. Keegi teine olla ma ei soovi.

See pikk blogimine pole mõeldud moraaliks mitte kellegile või norinaks. EI, seda kindlasti mitte. Lihtsalt loodan, et ehk pani kedagi kaasa mõtlema...

3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Sinu blogi panebki kaasa mõtlema. Eriti veel, kui kirjutad igapäevastest ja lihtsatest asjadest, igapäevaelus pisitegemistest ja mõtetest nende tegemiste juures.

kukupai ütles ...

See Facebooki arvaja on ise vist ajupuudega...
Viha puude pärast - no mida see aitab? Vihastamise ajad on möödas ja me elame oma puudega nii hästi-halvasti kui oskame. Vahel oleme kurvad (ja mitte puude pärast, eks!), vahel rõõmsad ja õnnelikud, nagu kõik inimesed...

Tiia ütles ...

Aitäh:)

Arvan, tal on suur mure ja ta on üksinda sellega. Selle asemel, et hingele tuge otsida, on kibestunud...

Täpselt, puude pärast küll mitte :))