Selgem pilt...

Hommikul ärkasin. Täna jõudsin tõusta. (Eile hommikul saatsin koolilapse (mul on vahepeal koolilaps :) ) kooli ning läksin uuesti voodi, sest ei suutnud üleval olla ja uuesti voodist välja tulla oli jõuetu pingutust... Sellist tunnet oli olnud varem vaid kord, sedagi 5...6 aastat tagasi... See jõuetuse tunne on päris jube. Ei sooviks seda enam iialgi tunda.)
Vaatasin peeglisse. Peeglist naeratas vastu Tiiatibu ja ütles: "Oled maailmas kenam ja tublim Tiiatibu."
Ma usun peegli - Tiiat :)

Täna näib minu oma maailm ja elu - olu hoopis selgem, kui üleeile ja eile. Tean, mida soovin ja mida teha.
Mu soovid pole muutunud. Eluplaanid ei saagi ega võigi üleöö teistsugusteks minna. Vastasel korral oleks minuga miskit väga liimist lahti... Tunduks juba alla andmise moodi...

Viimastel nädaladel olen üht - teist kuulnud, mis on hämmastav ja pisut ehmatavgi. Kuid kindlasti mitte pahameelt tekitav. Vähemasti mitte isiklikult...
Olen kuulnud, et ma ei mõjuvat ratastooli - noortele positiivselt...
Olen kuulnud jätkuvalt (seda kuulen aeg - ajalt ikka ja jälle), et vajan nii palju isikliku abistaja tunde... Saaksin siin kokku hoida...
Olen kuulnud palju muudki...
Mmmmm...
Jah, esmapilgul tunduvad arvamused tõesti tõepärased. :)
Võib - olla kergema puudega noortele on esmapilgul minu puue hirmutav... KUID... kordan taas ja taas, et inimeseks olemist ei takista puue. Ratastooliski saab
olla täisväärtuslik inimene.

Isikliku abistaja tunde vähendada ei tundu mõistlik. Niigi on minimaalsed. See on kõige lihtsam variant. Ei jätku rahalisi vahendeid, ei jätku inim väärset elu... Ja see tundub alla andmisega. Alla anda ma ei soovi... veel... Võib - olla tulevikus olen niivõrd hädine, et peangi alla andma. Kõik võib juhtuda. See, et mul on juba puue, ei tähenda veel seda näiteks, et minuga ei saa miskit juhtuda... Ja siis on hooldekodu maks olulisem kallim kui on praegu IAT...
Seni, kuni olen elujõus, püüan sajaga elada!!!
Soovin olla mitte ainult teenuste tarbija ühiskonnas, vaid samuti vastuandja. Tõsi, mul oleks olla pagana hea ja kerge mugav puudega tarbija...
Õudsus oleks see. Juba mõte toob kananaha ihule.
See ei oleks mina ju!
Tõsi, mul on keeruline isikliku rahaga rahastada umbes poolt IA teenust samal ajal püüda jääda ka ise ellu. Ma ei virise. Lihtsalt räägin kõvasti/kirjutan loetavalt :) Arutan. Et mul oleks pisutki kergem, on vaja veel rohkem mul endal miskit teha. Tean ka mida vaja teha. Ammu tean. See aasta aga ei ole pooltki teinud, mida ma iseendale lubasin aasta alguses... Selles on mitmeid põhjusi. Vahest ajavad tobedad kokkulangevused, miks ei saa ega suuda teha, närvi. Vahel iiveldamagi. Päriselt ka! Isegi olen lask ja kuidagi leebe...
Ok, kui IAT pealt veel kokkuhoida, siis, millelt arvelt... Kas väljaskäimisest ja tegutsemisest või isiklikkust hügieenist näiteks... (Teate küll, kui palju aega läheb naisel endale, et hea välja näha, loodan :) )
Kumbki variant mulle nagu EI sobi eriti. Üks täiustab ju teist. :)
Olen sellele hästi palju mõelnud. Pole suutnud välja mõelda, kuidas kasutada IAT veel vähem kui hetkel kasutan.
Pealegi nali on see, et arstid on otsustanud, et vajan kõrvalabi 24 x 7, mida eiran järjekindlalt. Ma ei kujuta ette, et isiklik abistaja (hooldaja :P või kes iganes) oleks 24 x 7 oleks mu kõrval... Mul kaoks igasugune huvi füüsiliselt ise toime tulla.
Seega, tuleb leida raha juurde. Öeldakse ju, et raha ei ole maailmas kuhugile kadunud, tuleb vaid üles leida !!!!
Eks siis minagi otsin edasi.
Keegi teine minu eest ei tee otsimist ära. Või vähemasti ei tea minu elu paremaks ja kergemaks teha, seni vähemasti, kuni ei teada kogu asja...
Usun siiski, et ükskord sots.süsteem paraneb meilgi.
Nii kaua tuleb enda eest seista.

Aasta lõpuni on jäänud veel kaks ja pool kuud. Jõuan mõndagi siiski teha ära. Kõik polegi lootusetu veel.
Mind on iseendale vaja.
Mind on paljudele teistele vaja...

Andestage, kui olen kellegile millegiga ehk liiga teinud vahetevahel :)