Pühapäev, juuni 07, 2015

Elu koosnebki hetkedest

Headest ja halvadest   hetkedest.
Enamusi eluhetki ei mäleta järgmisel  hetkel. On  hetki, mis jäävad meelde ja muutavad elu. Eriti tuleb   meeles pidada häid hetki, ka siis,  kui ühel hetkel tunduvad nad nii mõttetud. Valesti tehtud.
Üks selline hetk on olnud täna 27 aastat tagasi... Appike, kui noor ja õnnelik ma siis olin! Maailm tundus pilvitult valla. Siis saabus aeg, kus vihkasin seda hetke, mulle tundus, et selle õnnehetke olemata olemisel  oleks olnud elu hoopis teistsugusem.... Parem...
Keeruline mõtekäik. Umbes selline mõte...
Ja nüüd mõtlen taas, et hea, väga hea, et see ammune hetk oli. Tänu pisikesele õnnehetkele olengi selline nagu olen.
Naiselik.
Ma ei  karda ega häbene enam  nii hullusti oma keha ega huuli. Vahel harva siiani tuleb see tunne. Huuli ma muide ei värvi  eriti siiani, sest nad pole ilusad... Aga olen õppinud negatiivseid tundeid eirama.
 Ainult  nii riideski käies nagu käin, suudan särada ja õnnelik olla.
Võite küll mõelda, et ma pole iial iseend häbenenud ega endaga võidelnud. Nii see ei ole. Olen olnud endaga pahuksis küll ja veel.   Juba mõte suudlemisest ajas mind paanika... Mitte nagu tavaliselt tüdrukud "eputavad, mis nüüd", vaid tõsimeeli püüdsin hiilida  iga hinna eest kõrvale... Mõned kuud õnnestuski - ja muidugi ka iseenda eest pagedes, mitte aind peika eest... Sest mul ei olnud üleüldse huuli ega suudki, enda meelest...
Ajab ju muigama!!
Kuid see oli  nii enne seda  õnnehetke.

Häid hetki ei tasu keelata, sest mitte iial ei tea, kuidas nad elu muutavad! KUIGI järgmisel hetkel võib tunduta vale ja valus...

Kommentaare ei ole: