Kolmapäev, juuni 03, 2015

Lootuseni...

Ega  mul ei olegi erilist blogida. Kõik on tavaline, kuid alati miski ebatavalist ka. Erilist.   Viimasel päevadel olen mõelnud jälle omaenda luuleridadele,  mis kirjutasin aastaid tagasi...

                                                ÜKSINDUS
Üksindus on värvitu vari eluringil
Üksindus on maitsetu mõru muremaik.
Üksindus on padjapisara kuivanud rõskus. 

Üksindus on jäätunud silmahelk tolmuses peegelpildis.
Üksindus on praokil karjuva suu suudlust ootav vaikus.
Üksindus soovib olla voolava kristallselge allikavee sulin mustades mõtetes. Mõnikord. 

Üksindus on tihtilugu tuttav naerude kajas.
Üksindus on sagedasti vaenlane talvisel rannaliival mineku jälgedes.

Üksindus võib lootust andev sõbergi olla. Seda küll harva. Sireliõie õnne neelamishetkel näiteks.
Üksindus ei tunne kellaaega. Ta hiilib kaugemale, samaaegselt tormab ligi millal iganes.
Üksindus igatseb pugeda salamahti teise üksinduse sülle... 


 Muide, täna seises (ok, ratastoolis istudes) ühe sirelipõõsa, mille oli tänane torm mahamurdnud, õitemeres, sain aru, kui oledki murdunud ja  üksinda,  on kuskil keegi ikka, kes sinust hoolib...
Sai niisama külas käidud. Loodetavasti lähipäevil näete piltigi,  kus upun sirelitesse... Kirjuta  veel, et ei näe sireliaega   nagu just üks päev blogisin - ja järgmisel hetkel  on juba palju sireleid ümberringi :)        
Eile leidsin  Tartus südamekerguse. Seda  olin  otsinud  ka kaua - kaua. Mu süda oli raske. See häiris  mind. Vaevas...  Nüüd võib, mis iganes olla ja tulla, kuid  usutavasti olen  südamekergusega tugevamgi jälle.  Ka positiivsusele... Ja üksi olemisele...

Siiski loodan, et saab tulema ootamatusi täis ja üllatuste rohke suvi!       

Kommentaare ei ole: