Ega mul ei olegi erilist blogida. Kõik on tavaline, kuid alati miski ebatavalist ka. Erilist. Viimasel päevadel olen mõelnud jälle omaenda luuleridadele, mis kirjutasin aastaid tagasi...
ÜKSINDUS
Üksindus on värvitu vari eluringil
Üksindus on maitsetu mõru muremaik.
Üksindus on padjapisara kuivanud rõskus.
Üksindus on jäätunud silmahelk tolmuses peegelpildis.
Üksindus on praokil karjuva suu suudlust ootav vaikus.
Üksindus soovib olla voolava kristallselge allikavee sulin mustades mõtetes. Mõnikord.
Üksindus on tihtilugu tuttav naerude kajas.
Üksindus on sagedasti vaenlane talvisel rannaliival mineku jälgedes.
Üksindus võib lootust andev sõbergi olla. Seda küll harva. Sireliõie õnne neelamishetkel näiteks.
Üksindus ei tunne kellaaega. Ta hiilib kaugemale, samaaegselt tormab ligi millal iganes.
Üksindus igatseb pugeda salamahti teise üksinduse sülle...
Muide, täna seises (ok, ratastoolis istudes) ühe sirelipõõsa, mille oli tänane torm mahamurdnud, õitemeres, sain aru, kui oledki murdunud ja üksinda, on kuskil keegi ikka, kes sinust hoolib...
Sai niisama külas käidud. Loodetavasti lähipäevil näete piltigi, kus upun sirelitesse... Kirjuta veel, et ei näe sireliaega nagu just üks päev blogisin - ja järgmisel hetkel on juba palju sireleid ümberringi :)
Eile leidsin Tartus südamekerguse. Seda olin otsinud ka kaua - kaua. Mu süda oli raske. See häiris mind. Vaevas... Nüüd võib, mis iganes olla ja tulla, kuid usutavasti olen südamekergusega tugevamgi jälle. Ka positiivsusele... Ja üksi olemisele...
Siiski loodan, et saab tulema ootamatusi täis ja üllatuste rohke suvi!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar