Sai käidud linnas. Üks tähtis pakike ja kaart - kiri oli vaja postitada - muidu ma ei oleks enam üldse und saanud.... Rahva möll oli piiritu ja ääretu....
Kuid
siis sai süüdatud küünal Raadil. Papa ja vanaema haual. Tegelikult oli surnuaias ilus. Kõikjal põlesid küünlad. Kummaline oli see, et sadas vihma, mitte valget laia lund ja soe oli nagu mõnel jahedamal jaaniööl. Aga siiski oli neid haudu, kus ei olnud keegi kuid käinud... Kuidagi kurb oli teada saada, et lähedased elavad praktiliselt üle tänava. Olin ikka mõelnud mõne hooldamatu haua juures, et omaksed elavad kaugel ja ei saa tulla... Olen vahel sinisilm küll! Me tormame ja ajame miskit suurt ja sähvatavat taga, kuid meil ei ole hetkekski mõelda aega, et ka me elame vaid viivu siin... Me ei võta ju sinnapoole miskit materiaalset, ehk vaid hingesoojuse.... Mina mõtlen vahel nii. Mõtlesin tänagi.
Veel kuulsin mööda minnes arvatavasti vanaema selgitus lapselapsele, et mulla all on tuba ja vist voodist oli jutt.... Ei tea, kas mina räägiksin sedasi... Vist mitte. See pole see!!
Muide, veel tuli surnuaias teha avastus, et pole ühtki töötavat kaevu ega vee saamuskohta.... Vihmaveeloigud olid, mis hädaga ajasid asja ära.
Kõik on.
Seda päris jõulutunnet siiski ei ole.
2 kommentaari:
Eh, ma ei käi ka oma vanemate haual. Isa on Tallinnasse, Pärnamäele maetud, ja hea, kui üle mitme aasta sinna saan. Ema haual käin siis, kui südames tunnen, et peaksin minema, mitte seetõttu, et muidu inimesed vaatavad, et "Vaat kus lapsed, ei ole oma ema(vanemate) haudagi pühadeks korda teinud. Hingedepäeval ka ei käinud. Hauas on ju ainult kõdunev laip ja teda ma küll kummardama ei lähe. Vanemate eest palvetan kas koguduses või kodus.
Õnnistatud Jõule!
Sullegi!
Tänapäeval on mingi korrastuseteenus - olen isegi sellele mõelnud, kui ma ei jaksa enam käia seal... Aga hetkel mitte.
Olen aru saanud, et surnuaias käies saab omaenda mõtteid korrastada. Ma ei mõtle, et mulla all om........ vaid nende hinged on minust kõrgemal, ja kallid hinged valvavad mund kõikjal - neil on aega... ja saab andestada neile, keda pole iial näinudki... See pole kohustus! See anmab endale kerguse! Mina näiteks ütlen haua äärel (aga seda võin öelda kõikjal): heihopsti, mul läheb hästi, ma tean, et tead seda... Ma olen õppinud surnuaias olema hirmudeta - kunagi ma ei tahtnud seal üldse käia. Kartsin. Hirm oli. Kõhe. Kohustusena tundus...
Ka võõrastes surnuaias on ilus ja hea käia....
Aga ex seegi ole inimese oma vallk. Oma tunme.
Olen küll noor, aga peast on läbi käinud, et ma ei taha endale hauda... las ma jäängi hõljuma... AGA SEDA ON VARA VEEL MÕELDA! Elan veel vähemasti 52 aastat! Nii palju tegemata maa peal ;)
Postita kommentaar