pühapäev, juuni 12, 2016

11. juuni Stroomi rannas


Eile olin niisiis suvitasime Stroomi rannas. Kõik  sujus mul suht hästi. Seekord pidin hakkama saama isikliku abistajata.

Katiga sai meenutadagi ammuseid aegu, kus saigi koos möllatud. Me sõprus sai muide alguse ajakirja  "Nooruse" kirjanurgas, mis oli sama popp, kui praegu facebook. Arvan, et aasta võis olla siis 1984...85... 
 Meres vett vähe - mõtlesin, et võiks lausa jalutada Soome :)


Tiia ja Liia, kes kleepisid omal ajal Haapsalu haigla palatiseinad joonistusi täis. See oli loomulikult keelatud. Me ei jätnud jonni...

Nüüd võime oma maale riputada kõikjale!!!

 Liia ja Tiia võitsid jonnimisega :D :P
 Usutavasti me kolme - minu ja Liia ja Mella - kunstniku tee sai alguse Haapsalus. 
Aasta siis võis olla ehk 1983...



Mu selja taga sõber Pets.



Aga eilne parim hetk oli, kui kohtusin üle 20 aasta vanaonu Robiga. Just olin öelnud Katile, et ei näe sugulasi... Ma ei tea isegi, miks nii ütlesin - tavaliselt ma tean, et sugulased ei soovi minuga suhelda... Aga praeguse Kari tänaval suvitasin igal suvel nädal , ka Stroomil.  Vanatädi Hilja juures, kes nüüd ammu kuskil, kus meid pole... Ja sedasi ei teadnudki, mis vanaonu Robist saanud on, kuidagi kontakt kadus... Ja eile siis nägi ta mind :)


 Järgmine kord võtan julguse kokku ja lendan ka pea peale.
Tahaksin näha, mismoodi mind ikkagi "pääsetakse"... 

Festival "Puude taga on inimene" on selleks korraks niisiis läbi. Võib - olla on see minu viga, kuid miskit väga erilist üritusest mulle meelde küll ei jää... Kohati näis, just näitusetelgis, et korraldamisega möödalaskmisi... Aga äkki olen ma kunstnikuna liiga nõudlikuks muutunud, kuid kui avastada, et maalidele ei jää kuidagi ruumi, siis... tulevadki küsimused... Vaatajad kindlasti ei pannud miskit tähele, sest pannime Silveriga siiski kõik kümme maali väikesemale ruumile - loov olla on ka  kunst :) 

Kas suhtluslõhe vähendamine , mis seekord oli festivali moto, täitus - sellest julgen natukene kahelda... Aga noh, mina kui kunstnik jäin oma pisikese näitusega, mille järjekorra number oli tegelikult juba  38, rahule. See ongi kõige tähtsam! Samas nägin mitmeid sõpru ja tuttavaid...

Suur aitäh, Silver ning Kati ja Pets :) 
Pildid Silverilt.

Praeguseks on mu närvipinge langenud. Siiski sain taas minna ja olla ja tulla :) Järgmine sõit on kohe varsti Saaremaale.

Ja muide, esmakordselt oli mul kaks näitust samaaegselt üleval. Ühel päeval. :) Jõhvis. Tallinnas.

                                
Silveril vist hakkas täna hommikul igav - proovis sõidutada Pätutki.



2 kommentaari:

Linda Järve ütles ...

Tere, Tiia!
Ma arvan, et Sinu sõprus Katiga võis alguse saada 1985. või 1986. aastal, mil Nooruses kirjanurgaga laiemal kujul alustatud sai. 1986. aastast ilmus see "Ma teile kirjutan" nime all. Mõned aastad hiljem kirjutas Svea Talving Sinuga Noorusesse kaks intervjuud (suure osa minu teada kirjutasid Sa ise), üks neist ("Jalakiri") oli veel Su neiupõlvenimega, vist 1987. aastal, ja teine kolm aastat hiljem, kui Sul juba pere oli.

Loen Su blogi päris sageli. Väga tubli oled olnud. Soovin Sulle jaksu, õnne ja loomingulist edu.

tiia ütles ...

OOOO, milline üllatus :)

Võib - olla tõesti, kuid seda saaksime Katiga kontrollida, sest meil kõik kirjad alles. Ei ole just seda esimest Noorust, kus kohtusime. Muidu me mõlemad kogume ja hoiame alles ajakirju ja ajalehti, kus kirjutatud minust.


"Jalakiri" oli 1988 mais ja tõi mu ellu armastuse - kohtusin oma eksmehega, Aivariga, kes tuli just selle loo peale ... Paar kuud mõtles ja siis tuligi mu ukse taha :) See lugu on muutnud mu elu kohutavalt palju. Olen selle eest tänulik ja õnnelik tänagi.

Suur aitäh heade soovide eest!!!