Pühapäev, september 11, 2022

Oi, kui kihvt...

 ... laupäev oli. Oli küll pisut ümbermängitud plaanitust, kuid päeva mahtus kolm korda rõõmu enne mammade ja papade päeva.


Õhtul Vastseliina kandis sai sel suvel ka esimest korda pikniku korralikult pidada. Jälle sattusin Võrumaale. Kuigi sinna oodati mind ammu. Täna siis üllatasin, lendasin kohale.   
Ma jäin mõtlema, kas olen kunagi tundnud värsket valmima, tuttuue majakese lõhna... Ei meenu küll... Nüüd siis tundsin. Lihtsalt lahe oli näha majakest, mille ehitusest olen kuulnud juba palju toredaid jutte.

Mina ise vaatan ringi tükkimal ajal, kuhu võiksin ise uue kodupesa luua... Tean, et see saab mul olema. See mõte on aina kasvab mu sees... See pole tänane postituse teema. Tõesti pikem ja sügavam on  see... 





Käisin veel mammal külas. Oli vahva hetked koos nagu kaks mammat. Eh, mitte nagu, vaid ikka päriselt. Oleme kaks mammat. Noor ja vana  mamma😉 Kuigi mina ütlen ikka., et hooldekodu tumestab inimese olemist...  Tahame või mitte... Tegelikult tajun mammalgi mõni hetk hästi noort sädet... Samas on mamma jaganud aastatega oma olemisega , kuidas olla armastav mamma.   

Ja oh üllatus, või on see hoopis võluv ime, et mina saan jagada oma lapselastele pisut teisel viisil ikka sama armastust. Kas lähemalt või kaugemalt... Südames on kõik ja see on kõige tähtsam. Vähemasti minu meelest.   

Särage vanavanemad lastelastele!!! 

Kommentaare ei ole: