reede, september 16, 2022

Pärnus käidud

 

Mõnus hommikukohv Pärnus imearmsas öömajas jälle.

Läksime Hannaga näituse järele.Täna siis tõime Saugast siis näituse ära Palale. 


Ma soovisin lihtsalt natu lõõgastuda, sellepärast sõitsimegi eile õhtupoole Pärnu poole. Õhtul jalutasime peaaegu tühjas Pärnus. Saime paduka  kaela. Aga soe vihm oli. Kihvt oli. Kõige lõpuks ajasime pargitud autot taga. Suutsime eksida Pänus kesklinnas. Ja minu telefon oli loomulikult autos... Lõbus oli. ÖÖ - koju jõudes olime läbi märjad, kuid veel ei tilkunud . Rahul olevad. 

Kohtusin Victoria ja Pritsuga. Tore on alati sõpru näha. Teisi väga ei näinudki taas... Järelikult ei olnud õige hea  aeg. 

Mere äärde ka ei jõudnd... 


Rüütli pubis.
Tuleb vist  välja, et varsti võib olla söögikoha leidmisega probleem. Väga mitmed olid õhtul normaalsel ajal juba suletud.  Selles pubiski öeldi, et hoiavad seni lahti, kui sööjad on... Kindlalt sulgemisaega polnudki.

Täna tagasi tulles teist teed, Võrtsjärve alt, ei leidnudki söögikohta enne kui Karksi Nuias. Võimalik, et näiteks Kilingi - Nõmmes ei osanud me leida, kuid need kohvikud ja pubi, mis silma jäid, tundusid olema kinni.
Ms toimub Eestimaal.... 
Tõrvas olid pooled poed, juuksurid jne mahajäetud nagu. Suletud... Hakkas kõhe. Päriselt ka. Eestimaa nagu sureb välja... Kõlab karmilt, kuid... 
Hakkasin suletud kohvikuid ja pubisid jm söögikohti. Sassi läks ka, aga sain  kaheksa - üheksa... Tundub väike arv, kuid kas ikka on väike...
Karksi -´Nuias kohvik oli hubane ja väike. Kõht sai väga täis. 

Ei taha alati ju besiinijaamade kohvi...

Oh oli aeg, kui sai väikestes kohtades kaupa retkel  käia... Mäletan. Nüüd küsimus,  kuidas väikesed kohad üldse ellu jäävad... siin imeilusal Eestimaal...
Mõtlen ehk üle.... 
Kindlasti elu pole täna see, mis oli eile ega homme see, mis täna. Kuid elu läheb oma sootu edasi... 

Täna olen tänulik, et sain oma töö ja puhkuse taas ühendada. 

Esmaspäeval olen Palal.

Muide, üks mälestus Karksi - Nuiast veel. Sealseas kirikus ristiti mind... kui olin pubeka ealine ning siis ma ei teadnud mitte miskit jumalast ega ka kirikutest... Teadsin, et on olemas Taevaisa, kellele peab aitäh ütlema söögilauas... Aga Kaika Laine ei saand ristimata mind ravida... Nüüd mõtlen tänuga, et võib olla just siis hakkas mu teadlik vaimne ja hingeline teekond... Mine tea... 

 

Kommentaare ei ole: