laupäev, november 21, 2026

Aknaklaasi taga pimeduses saab nagu maailm otsa...

... Hinges nimetu igatsus...
Südames ka nimetu igatsus..
Kehaski nimetu igatsus...
Praegu tunta igatsust... Ei teagi, mida täpselt igatsen... 

Tahaksin midagi tavalist, mis kuuluks elamise juurde. Ehk ongi see lihtsalt tunne, elada tahan pisut rohkem...
Praegu hetkel tunne,  et siiski elan, kuid mitte sajaga, natuke alla...

On reede hilisõhtu. 
Mina jälle üksi kodus. Siin on kõik kõik sama... Tuttav iga nurk... Iga ämblikki. Kuigi ämblikke saab pidevalt ära visatud välja või pühitud... Mina ise ämblikke ei karta. Nad õnne toovad...

Siis peaks olema mul õnne olema maast taevani ja tagasi ka... 

Tegelikult ongi õnne. 
Selle eest olen tänulik, et oskan õnne näha.

Ja siiski igatsen... 

Olen nii pagana tüdinenud rutiinist, samas mul on päevad kõik isesugused. Ei saa öelda, et päris rutiin oleks. Kui ei mõtle, siis pole ka. Ainult tüdimus on küll, et ei saa välja... Ma ei saa eriti ja õieti arugi, miks see praegusel ajal nii on... Võimalused on ju suht samad, kui aastaid tagasi... Kolm neli aastat vaid tagasi..

Sellest aga ei taha heietada... 
Igatsusest vaid...

Tantsida. Minna tantsima...
Jalutama...
Taevatähti on mõnus vaadata ka aknast. Seda teen tihti, et vaatan tähti. Enne voodi minemist. Aga see pole see, mis oleks öine jalutuskäik... 

Huvitav , mõtlen sageli, kas uues kodus igatsused kaovad... Vaevalt.

Mu hing igatsev. Juba lapsest saadik.
Minu hing igatseb alati midagi.... mida silmaga ei panegi tähele.,. Südamega küll... Armastust...       

 

Kommentaare ei ole: