Jälle üks tore päev vihmasajus

Mind kummitab laul "Las kallab". Nii vahva, et Johanna lõpetas IA töö minu juures vihmasel päeval, ja nüüd Kristi, kellega täna esimest päeva linnas käisin, alustas samuti vihma tähe all ! Huvitav, mida see küll tähendab :) Tegelikult oli meil hästi lõbus vihma käes joosta. Ja lõpuks ometi jõudsin niikaugele, et otstsin täna vihmakeebid meile mõlemale. Vihmavarjuga väga rastastooli ei lükka :) Mul on ikka meeles Vampsi idee, et vihmavari peab mul käima ratastooli külge, nagu kohvikuvari. Minu meelest väga hea idee.

Täna sai kõik tehtud, mis plaanis oli, ja enamgi veel. Välja arvatud üks asi: laulupeo piletid jäid muretsemata. Aga loodan, et neid jätkub veel järgmise linnapäevani :)

Ametnikud on minuga pärast mõnda korda vist juba harjunud :) Enam ei vaadatagi, nagu tulnukat, kui ütlen, et kirjutan allkirja jalaga. Vastupidi, jagavad ära, et midagi on vaja alla panna. Käisin Kodakondsus- ja Migratsiooniametis, oli vaja uusi ID-kaardi paroole. Eelmisel nädalal internet jamas, mistõttu läks ka ID-kaart blokki.

Ja veel - tuleb välja, et ma pole tõepoolest mõnede abistajakandidaatide kirju kätte saanud. Tegelikult on mul selle üle isegi hea meel, et esimene, kelle kirja ma kätte sain, ja kes ka jäi ning jääb suve lõpuni (või ehk kauemakski), oli Kristi. Ei ole halba ilma heata.

Ja veel sain tegelda ühe lemmikasja - psühhodraamaga. Nüüd tulebki hästi mõelda, kuidas ennast psühhodraama ja värvide maailma vahel ära jagada - või kuidas neid ühte siduda. Siis läheb suur töö lahti.

Nii tore on, kui...

... saad enda kohta teada, mida ise ei teagi. :) Kuulsin, et mina olevat kunagi kõndinud knohe omadel jalgadel ja päris ise, nüüd aga olevat ma mugav - ratastoolis on ju hea teisi kasutada, ainult mu jalad kirjutavad... Naeran tõesti südamest. Õnneks ma ei oska isegi tõre olla. Rääkija oli vana proua, tal võib juba vanadusega olla miski sassis... Kuid päris ise ei ole ma eal kõndinud. Tõsi aga, kuni 11 aastani käisin, kui keegi hoidis mul käest. Ja võisin ka üle toa minna, kui keegi oli teises toanurgas mind turvamas. Muidu mitte ei ole kõndinud ealeski. Vähemasti selles elus! Äkki eelmises elus kõndisingi... :)

... mõelda endamisi, et ma siiski pole mugav. Enda meelest küll mitte! Aga seda vist teised ikka paremini! Kui oleksin  nii mugav, siis arvatavasti ei oleks ma eile õhtul lõppetanud oma 70 maaligi või kuidas...
Maalist näete pildi lähiajal. Täna tegime isiklik abistaja Kristiga pildi ära. Kohe, kui ta saadab, riputan üles. Maal ise läheb reisima :)

... elu on mõne päevaga muutunud jälle hästi heaks ja kuumaks tormaks :) See ei tähenda, et mured oleks kõik möödas või lahenenud.  Lihtsalt mul ei ole aega neile mõelda. Ja elu on kuidagi ootamatult üllatava pöörde :) , mida  ma ei osanud uneski näha. Üllatused on hästi - hästi pisikesed, kuid mulle tähendavad lootust. Kannatlik meel ja armastus tasuvad pikka peale ära! Usun järjest rohkem seda.

Homme olen pika päeva Tartus.  Usun, et saab olema töine ja rõõmus, lõbus päev. Ja mine tea, mis positiivseid üllatusi  peidab hommegi minu jaoks :)   

Suve möll algas...

... täna ja sain kindluse (tagasi), et minul tuleb ka mõnus ja asjalik suvi. Et mu elu saab ikka tormakalt ja edukalt edasi minna. Õnnelikult. Päris ausalt. :)
Täna kohtusin esimest korda isikliku abistaja Kristiga. Ja tal oli kohe esimesed töötunnidki. Ei ühtegi proovipäeva ega silmast silma töövestlust - mina ja ka Kristi usaldasime eilsest kirjavahetust. Usun,et meil tuleb väga hea klapp! Arvestades, et ta pole elus midagi taolist teinud ega vist ka taolisega kokkupuudunud, siis täna sai super hästi hakkama :) Ja minu kõnest arusaamine ei olnud probleem. Esimene kord mind kuulda ja arusaada tublilt on ka väga hea. Kuigi eks minagi pabistan veidi alati just kõne pärast...

Võib - olla ongi need parimad abistajad, kes alustavad "suure pauguga" :) Neil ei ole aega pabistada ega mõelda... Nad kas on või ei ole! Kolmandat variandi lihtsalt ei olegi...

Usun, et kolm suvekuud saavad siiski olema mul sisutihedad :)

20 päeva isikliku abistajata olid kuidagi karm aeg. Ma püüdsin naeratada. Kuid tegelikku elu - olu teadsin ja tean vaid mina ise. Kui ikka pisi - pisi igapäevaseid asju ei saa just siis teha, kui soovid - siis see lööb palju muud elus segi ja röövib hea energia... Nii pikalt pole olnud vist ma abistajata. Ja loodan, et pikemalt aega enam ka ei tule.

Aga  nüüd rahulikult suve naudima.
Soovin, et mõned mu suveunistused lähevad  ka  nüüd kindlasti täide. :)

Selgus minu sees suures segaduses

Ma pean nüüd tänama vähemasti kaht inimest, kes suutsid oma "heade mõtete ja tegudega" panna mind mõtlema, et pean tegema omas elus 180 kraadise pöörde.
Siiani olin paar aastat seda pööret enda sees mõelnud ja ikka tagasi lükkanud lõpliku otsuse... Ei julgenud esimest sammu astudagi...
Aga nüüd, kui elu on pea peale keeratud, on tulnud mu sisse selgus ja julgus ja isetahtmine teha see suur samm vähemasti aasta jooksul. Seda sammu ei saa astuda üle öö, kuid aasta on küll piisavalt pikk aeg, et seda sammu teha.
Soovin astuda üks hetk üle uue koduläve :)
Lugesite õigesti - soovin uut kodu. Kindlasti ikka Tartu lähedale või linnagi, kuigi linn on kallim... Ma mõtlen ja uurin kõik võimalused läbi ning valin siis parimast parima variandi. Usun, et mul saab olema selles ka väga häid toetajaid ja nõuandjaid.
Aga otsus jääb minu teha, milline variant uue kodu saamiseks hakkab mulle vastu naeratama :)
Millisesse kodu  ma silmapilkselt armun, teades, et selles kodus soovingi elada elu lõpuni :)
Aga üks variant langeb kohe välja. Seda olen kuulnud mõne kuu vältel juba ja sellest on mul üleküllatust! See on, et "müü oma korter maha ja mine sotskorteri, see on ju parim"...
EI, keegi ei saa minu eest otsustada,  mis on mulle parim.
Ammugi mitte ammugi isiklik abistaja...
Õnneks on olnud mul 99 % isiklikkest abistajatest super head isiklikud abistajad, kes on jäänud tööülesandete ja töösuhte piiridesse!
Aga sain taaskord kinnitus, et igas halvas asjas peitub miski hea. Peitub uus kogemus. Peitub õppetund, millest õppida.
Vahel ongi mõõna aega vaja, et saada selgust sügaval enda sees!
 Kaagveres ei ole ma ausalt kunagi soovinud elada, ning siiski sügisel saab siin 25 aastat elatud. Minu jaoks on olnud Kaagvere juba lapsest saadik hästi kõhe koht... elamiseks. See seletamatu tunne, mis aeg - ajalt mind ikka jälle siin kummitab...

Ja veel hea uudis!
Usutavasti selle suve isiklik abistaja on Kristi. Johanna sõbranna. Naljakas on see, et mina ei saanud Kristi emaile nädal aega kätte. Johanna taipas uurida minult, milles asi ja miks ma ei vasta, tavaliselt vastan ju kohe... Täna oleme niisiis Kristiga  esimest korda kontaktis. Mulle tundub küll, et ta on SEE tüdruk/isiklik abistaja, keda nii väga vajan :)

Lastest lastele lapsena

Laps olla on vahel mõnus.
Laps olla on vahel raske.
Vahel on tunne, et ei soovigi laps olla.
Usun, et seesugused tunded on nii väikestel kui suurtel lastel.
Minul on need tunded siiani meeles ja kogunisti alles.
Laps soovib olla ISE. See soov on ju nii inimlik ja tähtis elus! Kuid ikka ja jälle peab kuulama ema/isa manitsusi. Terve eluaeg. Oh, laps teab ju ise ka...
Kuid on lapsigi, kes igatsevad just oma vanemate armastavaid hoolivaid manitsusigi.
Lapsele on tähtis OMA elu ja maailm. Vahel ei suudeta sinna vastu võtta vanemate tarkusi. Seegi on  nii lapse moodi. Ja sageli saabki laps omaenda jonnimisega kõige suuremad elu õppetunnid, et olla mõistev vanem omaenda lastele teades sedagi, et lapseks olemise ring ei saa kunagi läbitud.
Laps teab, kust leida hoolt ja armastust. See ema / isa õrnus ja karmus. Laps tegelikult kõigele vaatamata peab oma vanemaid kalliteks... kuigi vahel teeb  neile oma käitumisega muret.
Laps on alati hea.
Vahel ainult lapse käitumine paha.
Laps soovib usaldust. Laps usaldab kõigepealt iseend, ja kui eksibki, saab omad parimad vitsad...

Armastagem lapsi hommegi, kui pole enam lastekaitsepäev!
Olgem ise lastena head eeskujud oma lastele :)
Olgem ise ka head lapsed oma vanematele :)