Näitus Luunjas märtsis - eelteade

17. märtsil kell 16.00 avan näituse "Minu jälg sinu südames"    Luunja Kultuuri ja Vabaajakeskuses. 

Mul on hea meel, et enne valdade ühinemist, saan korraldada kõikides naabervaldates. Olen teinud näitust juba Võnnu, Haaslava ja Ülenurme vallas.
Jälle üks mu pisike unistus viia naabritele kunstirõõmu üks kordki, täitub :)

Pärast haldusreformi jäävad Kultuurikeskused usutavasti ikka alles, kuid siis ei oleks enam see tunne külla minna...  Kindlasti korraldan näitusi suurtes KOV-des, kuid siis uute emotsioonidega...

 

Üllatavaid asju on olnud tänases

Nagu panete tähele on minu blogi välimus veidi muutunud. Muutunud on ka blogi aadress! Hüvasti, ratastooli - tiia...
Täiesti ootamatult sain õhtupoolikult Marguselt, keda ma ei tunne ega tea, meili:

"Tere!

Lugesin teie blogi ja tekkis küsimus, kas teile pakub huvi kui blogi avaneks puhta domeeni pealt ehk www.tiiajarvpold.ee või mõni teine domeeninimi? Oma domeen on püsikulu, aga annan teile tasuta, toetan blogi! Huvi korral andke kiiresti teada?..."

Paar minutit mõtlesin. 

Kuna olen juba mitu - mitu aastat soovinud oma blogi aadressit just selliseks muuta, kuid kahtlesin mõnes asjakeses, nt kas oskan ja lisakulugi...  Nii saigi unistust aina edasi lükatud. 

Mulle lihtsalt ei meeldi enam ratastooli - Tiia olla. See aeg ammu otsas. Olen kasvanud suuremaks, kui see väike ratastoolis maailm...

Olen Tiia ratastoolis. Ja nii jääb. Kuid sedagi ei pea ju rõhutama. 

Ratastooli abiga saan vallutada maailma ja pisut rohkemgi.

Uskumatu, et keegi kuskil loeb mu blogi ja veel meesterahvas ning soovib lihtsalt hakata mind tundmata toetada mu blogi.  

Kas ma tõesti blogin hästi!?

Aitäh Margusele! Aitäh ka juhendamise eest, kuidas ühelt aadressilt teisele viia blogi.

Ja veel. Mind  külalisõpetajana oodatakse Tartu Tartu Descartes'i koolis. Vähemasti üks tund on mul kenasti olemas. Karjäärikuus. 

Mul on veidi aega tunnile mõelda. Ettevalmistada.

Tagasi kooli!

Sellel nädalal esmaspäeval käisin veel Tagasi kooli koolitusel. Selleski soovi(si)n paari sõnaga blogida. Vahva ja hea koolitus oli. Sai häid nippe, kuidas anda edukaid ja toredaid külalistunde.  Ega tunniks ettevalmistusest ei ole midagi eriliselt uut, mida poleks varem ma esinemistel läbi mõelnud. On ju näiteks näituste korraldamine koolides sama asi...
Ka kunstnikuna olen olnud koolides külaline. Külalisesineja.
Külalisõpetaja on samuti mitte keegi muu kui külalisesineja. Ta peab esinemistel esimestel minutidel kontakti saavutama.
Uusi nippe selleks kasutada on alati põnev, tore ja hea. Väike väljakutse mulle endalegi.
Koolitajad Gerli ja Mari - Liis olid hästi asjalikud ja toredad.

Kusjuures sain kooli juba väljapool Tagasi kooli tunde. Omaenda Sillaotsa kooli, mille olen ammuilma lõpetanud. Sinna minekust olen aastaid mõelnud... Nüüd mitu juhus koos... :) Koolitaja Mari - Liis on Sillaotsa kooli ühiskonna õpetaja ning ta mäletab mind Ahja Raamatukogu näituse ajast, kui tõi minuga kohtuma 6 klassi Ahja koolist.
Huvitav juhus, kas pole!
Nüüd ei ole kahtlustki omaenda armsasse kooli tagasi minna. Kindlasti lähen. Soovin minna. Juba tänulikusest oma õpetajate ees, keda  paljusid arvatavasti enam ei olegi siin maailmas...

Karjäärikuul Tartu ja Tartumaa koolidesse pole veel mind palutud. Ma loodan väga, et vähemasti ühte tundi mind siiski kutsutakse.
Külalisõpetajaks soovijaid on päris palju. Ei teagi, kas kõikidele jätkubki külalistunde...

Koolitus toimus AHHAA-s. Teate, sattusin sinna tõesti esimest korda. Ja kohe jäi silma üks apsakas. Kaldteelt sisenev ja väljuv uks on raskesti avanev. Tõmmatav ja lükkatav. Seevastu peauks treppide poole on ise avanev - sulguv. Võiks olla hoopis vastupidi. Ratastoolides inimestele ja lapsevakridega vanematele on praegu kaldtee kasutamine raskendatud.

PS. Tagasiside/vastukaja mu esinemistele ja näitustele on olnud alati väga positiivne, On ju alati väga - väga hea lugeda näiteks oma külalisraamatust: "Te inspireerite mind" .  Viimaseid vastukajasid lugesin ja loen  Muhu lastelt. Tõesti võin siiralt öelda - need annavad mulle palju energiat ja jaksu juurde.
Teen õigeid asju. :)

Veidi pubeka peomöllust

Olen peaaegu kõikidele oma inimestele, kes on minu elus ühel või teisel viisil oluline ja tähtis olnud ning kelledele olen nende olemas olu eest tänulik, sünnipäevakutsed ära saatnud. Meilitsi. Postiga. Mõnedele kohe käest kätte andnud.
Paber - kutsed on/olevat tänapäeval  midagi väga erilist. Vähemasti öeldi nii üllatusliku näoga.
Need kutsed on tõepoolest minu elu ilusamad sünnipäva kutsed tänu Martinile. Palusin Martinil jälle kujundada. Suur aitäh talle!

Usun, et siiagi on tore riputada kutse - ootan siiski kõiki, kes tõesti peaksid soovima tulla ning kellele olen mina kuidagi oluline.

Kindlasti andke teada, palun, oma tulekust 17. veebruariks. Võite tulekust mulle kirjutada mulle tiia.jarvpold@gmail.com 

Ootan Sind  oma möllupeole "Pubekas parimates aastates" 23.veebruaril kell 18.00 Waide motellis 

Kavas:

- Rõõmus taaskohtumine

-  Õpetlikud õnnesõnad Sinult mulle

-  Minu pisinäitus

-  Minulik villak

- Lugulaul minust

-  Tants
-  Mõnusad ampsud
- Üllatused ka loodetavasti

Parimale peolisele ja pubekale mu kõrval eksklusiivne auhind minult.

Kingituseks ootan koos õpetlike õnnesõnadega miskit vaimukalt minu kohta.  Kui soovite siiski veel kinkida, siis kandke, palun, südamehääle järgi see minu arvelduskontole EE071010010041388017 SEB. Sedasi kinkite turvatunnet, et minu unistuste unistuse projekt läheks edasi õnnelikult ja edukalt.

Tulekust või mitte tulekust, palun, teatada  hiljemalt 17. veebruariks. 

Lisainfo minult.

Sinu Tiia

 Sedapuhku ma ei tee üks päev avatud uste päeva, kuid külla võib alati tulla. 

Ja kuna minu pubeka olemise ajal polnud mingei0d facebook´i ega ka blogi, e-aadresseid, siis sooviksin võimalikult palju neist mööda hiilida, kuigi see pagana keeruline. Kuid omamoodi põnev on näha, kuidas see õnnestub või ei õnnestu. 30 - 35 aastat tehti ka omanäolisi sünnipäevi ja oldi omanäolised... 
Usun, et mu 50. sünna saab olema väga eriline ja omanäoline. 
IIHHIIII, ma ei usu isegi seda numbrit... Ma nagu alles hakkaksin mõistma, mis tähendab olla suur inimene :) ;) Pubekaeast välja kasvama...

Muhumaa - Saaremaa

 Hommikusööki valimine "Paradiisis".  Pärnus. Teisipäeval. Tartust hakkasime sõitma Muhu ja Saaremaale kell 7 hommikul.

Kahjuks kohtumised Pärnus jäid ära. Jõudsime pisut vara Pärnusse. Teiseks, haiglas oli garantiinis, seega pidime leppime Kareliga telefonikõnega.

Leidsime pärast natukese otsimist armsa kohviku, mis oli ka  lahti. Ja veel kaminaga. Ei ole just palju olnud hommikusöömisi kamina soojusel. Mõnus.

Hästi sõbralik teenindus oli ka :)

Kunagi ammu olin  "Paradiisis" söömas käinud, vist kaheksa aastat tagasi suvel... Juba siis jäi see koht meelde.

Tavaliselt väljas joon latet.

Hommikul peab ikka nalja tegema. Johann oskab alati naerma ajada.  See nii tore!

Enne Kuressaare puhkusele ehk spa hotelli Rüütli jõudmist, võtsime Muhu Põhikoolist näituse maha. Liiga  hilja sooviti koolipere poolt, et  ehk saaks veel mõnda aega maalid seal olla - järelikult väga meeldis. Kuid mul olid juba eesseisvad plaanid juba tehtud...
Olime koolis umbes ainult kolmveerand, kuid tundsin end väga sõbraks võetuna. Õpilased ja õpetajad tervitasid ja ohkasid, et juba saabki otsa... Direktor Andres kutsus mind alati tagasi. :) 
Aitäh Muhu koolipere! Teie juures oli tõesti tore näitus teha. See on kunstnikule parim.

 

 Spa hotellis "Rüütli" teisipäeva õhtul ja eile, kolmapäeva hommikul. Ma ei olnud kunagi ennem niiviisi spas lõõgastunud. Samuti niipalju ööpäeva jooksul ujunud ja saunatanud ja mullivannid istunud. Pakett võimaldas ka "Mere" spad kasutada, käisime sealgi. Seal oli auru saungi. Saunu oli kuidagi vähe... 

Hotelli tuba. Pidi olema invatuba, kuid mina küll ei saanud aru, et see on see.  Mina sain loomulikult hakkama. Aga ikkagi...

    Seekord olin vees ilma vestita. Ja vahepeal hoidis Kristi vaid käest kinni. Rohkem julgestamiseks. Sain aru, et kardan pigem psüühiliselt, mitte füüsiliselt ujuda. Jälgisin iseend. Ma ei ole harjunud oma keha veés ja vabalt veel tunnetama. Kuid kui ujuda näiteks kuu paar järjest, siis ujuksin ka ise. Vähemasti selili.
Lõõgastus oli hea.
Õhtul oli toa - kodus päris elu. Päris mürakaru, kes jaksas veel hüpata. Meie Kristiga küll ei jaksanud pärast kahe veekeskusest käimist enam suurt midagi. Pildistasime ja kammisime, nipet - näpet. Johann oli energiapomm. Johanngi pildistas.

Eile enne äratulemist käisime mängutoas. Õigemini tegime aega parajaks lõunasöögiajaks.

Saime uue "Suure Tõllaga" üle mere tagasi.

 Uhke ja puhas, ilus laev. Aga kaks tähelepanekut. Esiteks, lift tegi imeliku häält, kriuksus. Samas sõitis aeglaselt... Teiseks, meeskond oli mornide nägudega maskide taga. Naeratada oleks võinud...

Meri oli suht vaikne, kuid udune.

Mängutuba "Tõllas".


Kaks väga mõnusad ja asjalikku päeva jäävad kauaks meelde usutavasti meile  kõigile.