Üle Eestimaa laiali ehk õhus on mu värve!!!

Minu näitus "Igatsus"

15. septembril kell 16.00

Värska Kultuurikeskuses

Essmaspäevast on seega minult näitust ja maale kolmes kohas üheaegselt:

1. Haapsalus

2. Tallinnas

3. Värskas

Ei usu isegi. 

Kuigi see näitus sai Kellyga plaani võetud varakevadel. Mu kalender oli oktoobris täiesti tühi... 

Ja mul on siiamaani vaid kaks külalisraamatut... Pean kiiresti kolmandagi külalisraamatu muretsema  😃 

Värska aga  lähen rõõmu ja ärevusega. Loodan, et saan teada  natukene ühest olulisest inimesest mu elus, kellest ei ole aga ma aastaid mitte midagi kuulnud... Omal ajal sai Värskas väga palju ja tihti käia võimlemas, ikka kolm - neli aastat järgemööda... Tädi Eva treeneri käe all julgesin hakata ise miema diivanilt ratastooli, õppisin kukkuma ja roomama - olin siis juba (alles!!!) 18 - 19 aastane... Siis tulid mu ellu hoopis muud väärtused, kuid minu soov oli, et side tädi Evaga ei katkeks. Ta käis kunagi siin Kaagveres külaski, kui vanem tütar  oli paarikuune... Ta oli siis mu üle õnnelik... 😊 Kuid elu keerdkäigud ei ole viinud  enam meid kokku... 

 

Häirivalt...

Olen ausalt nukker ja kuidagi solvunudki kogu päeva peale... KUIGI tänane  päev lõpes siiski hästi. Jäime Maarjaga omal moel rahule.
Avatud Lava kasvas sujuvalt ajurünnakuks. Meie kahe koos Hannaga ajurünnakuks, kuidas häirivalt ja edukalt ja õnnelikult edasi, et ise mitte olla häiritud, et meid ei võeta tõsiselt psühhodraamaga - grupijuhtidena - nõustajatena.
Jah, meid võetakse tõsiselt kunstis.
Mul võetakse maale hoopis tõsisemalt, kui mind enast. See on see, mis tunnen täna ja praegu.
Maarja ju laulab...
Kunsti loomises oleme nii tegijad, kuid kui soovime öelda psühhodraama ja Avatud Lava kaudu, et  iseenda arendamine ja üleüldse elu - olu kunst, suurim kunst. siis ei huvita see väga kedagi. Kas see on see, et me tõrjume inimesi eemale oma erivajadustega või on nende hirm iseendaga ikka ja jälle töötada... On ju raskem töö. Ja veel raha saamata...Oma hoiakuid muuta... Silmaringi iseendas laieneda... Ja nii edasi.
Me ei saa olla mitte erivajadustega.
Mina ei oleks küll erivajadusteta mina ise. Mulle meeldib olla mina ise. See on minu õnn.
Jah, vahel on  kuradi raske jääda iseendaks. Sest väga tihti tunnen siiski, et erivajaduste pärast on kohutavalt ja tohutult keeruline ja raske on iseend tõestada muuski peale maalimise ja kirjutamise. Neid tegemised on vist palju kergemine vastuvõetamad
Aga olla rahva ees - siis on vist appi, ta ju erivajadustega või teda ei saa tõsiselt võtta. Pealegi, kui ta räägib veel pidevalt positiivselt ja õnnest, see pole ju see, mida võib temaga arutada.
Nö tavainimesed ei suuda tulla vist meie gruppi. On vist eelarvamus.
Erivajadustega  inimeste juurde ka hästi ei pääse. Ollakse sageli harjutud, et nende asju ajavad ja tundeid lahenevad üldiselt teised, kes neist normaalsemad.
Mis ja miks on siin maailmas viltu???
Koolitajad on ilusad ja graatsilised. Me Maarjaga ei ole seda... Kuigi selles ma väga  kindel jälle pole, et seda ei ole. Me oleme omamoodi kenad ja graatlised. Võtke või jätke.
Minul on jälle tunne, et mina siia maailma lihtsalt ei sobi.
Ma ei teagi, kas oleks Avatud Lava teisiti ja inimeste rohkemat läinud, kui oleksime Tartus teinud... Peaaegu oleksime teinudki... Kuid selleski kahtlen.
Jube raske on päris uusi ja võõramaid inimesi kutsuda Avatud Lavale.  Oma töö tuppa.
Seekord oli reklaam suht hea.
Omad inimesed elasid kaugemalt kaasa. See tegi hea tunde. Et päris asjatult ettevalmistustööd ei teinud.

Psühhodraama ajaloost rääkides Hannale jäid taas iseendale kõlama paar märksõna, milles taaskord kinni võtta
ja minna püstipäi julgesti edasi. Unistades hästi suuresti.

Alla anda oleks kõige kergem.
Seda me Maarjaga ei tee. Ei anna alla.  Häirivalt, kuid siiski loodetavasti ja usutavasti õnnelikult iseendaks jäädes.

Mina sooviks psühhodraamat iga hinna eest jätkuvalt edasi õppida. Seda võimalust olen oodanud varsti üheksa aastat... Asi on lihtsalt mu kõne - häälduspuudes, isegi mitte muudes erivajadustes, mis mul on, mõnede jaoks. Et hakkan teiste õppimis ja arengut häirima... Mind häirib jälle see, kuidas saab üleüldse nõnna mõelda.
Me kohtume ja kohtudes anname alati üksteistele midagi juurde, milles midagi õppida, et enda silmaringi avardada. Nii lihtne peaks see olema. Me ise teeme oma elu - olu oluliselt häirivamaks.

Julguse kergus

 Eile näituse avamiselt Salme Kultuurikeskusest ära tulles tulin Hannaga rahulikult ja uhkelt peauksest ja trepist. Trepi kaldtee on eluohtlik, nagu mulle öeldi. Minu ratastoolirataste laius ei sobinudki sinna - proovisime.
Kõrval oleva uksega, milles oli ligipääs, oli vähemasti minu jaoks sehkeldus ja tundsin end ebamugavalt nagu siiski ei oleks ma oodatud külaline Kultuurikeskusesse. Loodan siiralt, et välimaa külalistel ratastoolides sellist tunnet ei tundnud hetkekski. Muidu oleks mul piinlik...
Aga jõudes kohale läksime kõrvalukse juurde:

- Andsime uksekella. Ootasime.
  Mitte midagi.
- Helistasime. Ootasime.
  Mitte midagi. Keegi ei võtta telefoni vastu.
  10 minutit möödas.
  Hanna ütles, et lähme trepist, saame kiiremini. Raputasin      pead. Naersin. Hanna sai aru suurepäraselt, et ootan juba kiuste.
- Helistasime teist korda. Pika peale võeti vastu telefon vastu.
- Paari kolme minutiga tuli üks proua.
- Lükkas ukse lahti
- Ütles  Hannale: hoidke uks lahti.
- Tormas uurima infatõstukit.
  Mul oli tunne, et ta ei osanud või oli tal miskit kadunud.
- Seni oline sisse pääsenud, Hanna oskuslikult lükkas ühe käega ratastooli, teisega ust. Aitasin jalaga ka ust hoida nagu
alati. Ees oli väike trepp.
- Ütlesime Hannaga ühes taktis prouale, et me ei vaja trepironijat. Ja jooksime trepist üles.
- Proua mühatas ahaa, ja tormas minema. Oli vist õnnelik.

Ära tulles nägime, et töölised tassivad kaupa sisse. Mõtlesime, et hiilime nende vahelt kiiresti välja. Trepist alla, kuid uks lukkus. Nohjaa, kedagi ei olnud kedagi näha...
Olime tõesi solvunud juba, miks mina ei või vabatahtlikult ja endast mõistetavalt, ilma kellegi tagaajamiseta sisse - välja käia.
Ühisel meelel otsustasime Hannaga lähme inimese kombel peauksest välja. Oli tõesti päris inimese kerge tunne, kellel tõenäoliselt palju head ja põnevat ja asjalikku ees. Trepil lehvitas tuul mu juukseid... See oli mõnus. Tajusin, et olen poolel teel tähtede poole... iseendana. Olgu see tee ükskõik, kui raske...
 

Ligipääs peab olema ligipääsulegi!!!

Inva-wc ma ei näinud peeglisse. Hanna nägi vaevu. Peegel lihtsalt kõrgel. Ühe vea leian ikka inva-wc-s ikka pea alati...

Ma olen vist õel. Lõpmatu tähenärija. Kuid ma ei taha taevatähti!!!
Tahan igapäevaseid pisiasju, et need on normaalselt kättesaadavad. On seda siis palju tahetud!?

Aga näituse avamine oli kena.
Kuid siiski, kui jällegi oma eesti keelele puudus tõlke. Saan aru, et enamus külalisi, keda oli ülekaalus, oskasid inglise keelt. Eestlasi, kes  külalised, oli väga väga vähe (Liia vist ainus, kes tuli ja meil oli tore jälle koos olla) kuid siiski tõlge võinud ju olla kas või ühele inimesele. Ma  nagu panin tähele, et lätlastel oli tõlge,  võib - olla oli see omavahel kokkulepitud, kuid siiski...


 Imelisi hetki oli avamisel palju - palju.
Muusikalised etteasted olid võimsad ja imeilusad. Teiste kunstnike maalid on mõtlemapanevad. Kõik pildid on väga erinevad.  Mina usun, et kõik me siin maaimas ajame üht asja, kuid igaüks ajab seda asja väga omamoodi. Siit tuleb see, miks sageli ei mõisteta üksteist.

 Külli kommenteeris eile hilisõhtul veel, et minu maal on näituse nael ja soovis õnne. Minu jaoks on uskumatu. Olen mõelnud siiani, miks mu töö võlub ... Ma ei tea tõesti... Võib - olla aus ja siiras olemine värvides...  Uskumatu kuidagi, kuidas olen suutnud rallida maailma suurte ringidega. Higi ja vaevaga. Märkamatult. Endalikult naeratades maailmale. Mul vahel kõhe tunne, samas hea tunne, et olen vastu võtta  kõikvõimalikke väljakutseid... Seegi näitus tuli mul üle öö, kuigi teadsin, et ma ei ole nö kindla usuga - kuigi minu sees on minu usk, millesse usun - ja mõtlesin, et kutse on kitsale ringile, kuid siiski proovin... Sest kaotada polnud midagi, pigem võida.

Lisan teksti, mis on maali kõrval nii eesti ja inglise keeles, ise kirjutasin. Inglise keele tõlge Maarjalt.

 

   "Õnn on olla naine. Natuke keerulisem olla erivajadustega naine. Õnn on õnnelik olla. Natuke keerulisem ehk õnnelik olla erivajadustega naisena.

Mulle on alati meeldinud, et õnne on pisut raske leida. Olen naine, kes ei ole mitte kunagi saanud joosta õnnele järele. Küll olen terve elu rallinud istudes ratastoolis õnne kõrval. Naeratades. Ka nuttes. Armastades. Vahetevahel vihates... Ja siis jälle armastades. Naeratades.

Usun, et naine peab olema naiselik istudes ratastooliski. Usun, et naine saab olla ilus ja seksikas vaatamata oma erivajadustele. Usun, et ilus ja seksikas naine on tark ja edasipüüdlev olgugi, et võib – olla ei ole kallistavaid käsi ega kõndivaid jalgu... Usun, kindlasti on erivajadustega naine armastav naine, sest tal on süda ja hing.

Jah, maalil on väga minu oma näoga NAINE. Mul ei olnud teist modelli ratastoolis kuskilt võtta. Nii olingi iseendale modell, sest soovisin väga värvide ja pintsli abiga kujutada naist ratastoolis. Minu kunagisest julgusest olla akti modell algas ühe mu parima maali sünni ja elulugu. Kogu maali valmimise protsess oli aasta aega.

Minu jaoks on oma maalimine tavaline, kuigi maalin jalgade abiga, hoides pintslit parema jala varvaste vahel. See ei ole eriline mu jaoks, sest teen kõiki muidki tegemisi ja toimetusi jalgadega. Minu kätest on mulle vähe kasu, sest nad lihtsalt ei allu mu käskudele ega tahtele. Kätega saan siiski kallistada.

Ma olen Suu ja Jalaga Maalivate Kunstnike Ülemaailmse Ühingu stipendiaat aastast 2007. Tänaseks teadakse mind juba omanäolise hea kunstnikuna. Eestis rohkem, mujal maailmas veel natuke vähem.

Sünnitrauma tõttu olen mõistnud, et ei ole olemas tegelikult füüsilisi takistusi mul endal. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Tähtsam on südames soov julgus olla mina ise ja armastada oma paljusid tegemisi ja oma kalleid inimesi. Kannatliku meelega võidelda pahade asjade ja suhtumiste vastu.

Elu on parim kingitus, mis on mulle kingitud!

Olge kõik te hoitud ja armastatud, kes jäite viivuks mu maali vaatama ning lugedes mõtlema!

Tiia"

Salme Kultuurikeskuse ligipääsust

Sain uuriva küsimuse, kas Salme Kultuurikeskuses on erivajadustega inimestele ligipääs, järel sellise vastuse:

Ratastooliga külastaja pääseb kultuurikeskusesse parempoolsest küljeuksest, mille kõrval asuvad ka kaks märgistatud invaparkimiskohta. Hoonesse sisenemise soovist andke teada vajutades uksetelefoni nupule või helistades telefonil 641 6425. Küljeuksest sisenedes toob invatõstuk Teid 1-korrusele, kus asub fuajee, riietehoid ja invatualett. Hoones on invalift, millega on võimalik ligipääs kõikidele korrustele.
Võimalusel palume liikumispuudega külastajatel pöörduda hiljemalt sündmusele eelneva tööpäeva jooksul kultuurikeskuse valvelaua poole telefonil 641 6425, et tagada Teie vastuvõtt ning meeldiv viibimine meie majas.
http://salme.ee/ametlik/


Kahju, et näituse reklaamil ei ole sellit vihjet, kuid rõõm on, et usun, et edaspidisekski hea inf Salme erivajadustega külastajale.

Võib - olla erivajadustega külastajad ei teadnud ega tea kõiki salauksi ega numbreid...  
Eks ma näen ära teisipäeval, kuidas lood on liikumis saamisega... 

Miks siiski peavad erivajadustega inimesed sissepääsul nii palju vaeva nägema, kedagi ootama -kellegile helistama... Kas see on võrdväärne külastus nö tavakülastajatega...

Täna sain aru, et näituse avamise aeg on mitmedele inimestele segane, sest on mitmeid kuupäevi ja kellaaegu... On tõesti. Arvasin enda sees kohe, et see võib juhtuda, et inimestel läheb sassi. Mu sisetunne ei eksinud...

Näitus "Julgus elada" avamine on 9. oktoobril kell 15.00 Salme Kultuurikeskuses.
Kuid kuulsin, et seal olevat ligipäästetavus paha. Kaldtee nagu on, kuid eluohtlik . Mina ei ole Salme Kultuurikeskuses veel käinud. Ei tea, mida arvata. Pean oma silmaga nägema, kuidas saan näituse avamisele.
Kuid, kui osutub tõeks, mida kuulsin, siis olen seekord tõsiselt pettunud näituse koha suhtes.
Jah, mul on olnud näitusi kohtades, kuhu ratastooliga väga ei ole päästenud, kuid nende näituste eesmärgid on olnud muud...
Sellel näitusel on kindel eesmärk. Minu meelest. Selle näitusega saaksime julgustada elama erivajaduste inimesigi ... Kui ma ei saanud valesti aru, siis alguses oligi sõnum, et näidata kõikidele julgust elamiseks. See oli see, mis esmalt mind paelus ja kaasas. Aga n üüd, kui erivajadustega inimesed , võib - olla ka erivajadustega lapsedki ei pääse näitusele, siis...  olen tõesti pettunud.
Küsisin täna õhtupoole facebookis avalikult näituse reklaami all, kuidas ligipäästetavusega on - siiani, mitmeid tundi hiljem ei ole vastatud mulle.
Ehk ma virisen praegu asjatult.

Ja kui oleks olnud minu teha, siis oleksin töötoa teinud erivajadustega lastega, et jagada oma julgust suureks kasvada ning samas julgustada nende vanemaid...

https://www.lastefond.ee/

Mina aga osalen aind ühe maaliga. 

Tean seda ka, et järgmine aasta on seesama näitus Tartus vägagi ligipäästetavas kohas.