Natuke suuremgi pööre

Rahu, ainult rahu ja närvitseme edasi nagu ütles Karlsson katuselt.

Niisiis, käisin kohtumas vallavanema Priidu, sotsiaalosakonna juhataja Karmeni ja sotsiaalkeskuse juhataja Deliaga. Rääkisime ja arutasime üle kahe tunni.
Vestlusring oli sotsiaalkeskuses. Ruumi sisenedes nägin kohe laual klaasis  paari joogikõrt - see oli sõbralikult armas. Tavaliselt minu joomise abivahendit väga ei teata või unustadakse, ei meenu. See oli mulle väike üllatus. Otseloomulikult seal kohapeal ei öelnud selle kohta midagi. Küllap joogikõrte lauale panija loeb mu blogigi,  olen selles  kindel. Seega, ehk nüüd saan teda üllatada, et panin pisiasja tähele.

Kõikest ma jällegi ei kirjuta. Natukene siiski. Sooviti,  et ehk saab mitte palju kirjutada - seda  saab, kuid päris vaikida küll mitte. Muidu jääks kuum teema väga negatiivselt õhku rippuma.  Seda ma  ei soovi. Ausameelega jõuame rohkem ja paremini edasi.

Määruse eelnõu saab muudetud. Usutavasti.
Loodan, et määrust võib kasutada ka aastate pärast, kui lisada ja teha muudatusi juurde, kui vaja...

Aga kogu süsteemi muutmise vajadust tekkis INNOVE projektiga. Minu kõhutunne eelmisest aasta aprillist ei olegi vale olnud, et IAT-ga tuleb segadus ja asjatult jamamist... Lihtsalt teenuse suuremaks rahastamiseks ja laiendamiseks on projekt vaja üle elada. INNOVE-l on oma nägemus range ja mitte paindlik nägemus asjadest... Võib - olla saab olema mul ja kõikidel, kes on IAT-ga seotud  ja kodus, väljakutse INNOVE-t natukenegi mõistma panna, mis on IAT ja kes on isiklik  abistaja.
See on kõva pähkel.
Mulle meenus, kuidas INNOVE infopäeval mõned head aastad tagasi ei teatud tegelikult, kes on isiklik abistaja ja kuidas taheti mind alandada, sest mul polevat pädevust projekti teha ... Ja kuidas mina panin ühe kahe lausega proua jahmatama, et ta hakkas sõna otseses mõttes kogutama ja ei osanud mulle midagi vastada. Ja siis loomulikult me projekt ei läinud läbi, sest isiklik abistaja olevat kõrgharidusega inimesele... Ma  ei  tee neile enam iial projekte, kuigi vahepeal juba mõtlesin küll... Aga vabatahtlikult neid koolitada või vähemasti enda kogemusi jagada neile võin küll. Seda peabki.
Mulle tundub, et teadlikkus IAT-st ei olegi INNOVE-s kasvanud. Või kas on nemad ainult keskel...
Huvitav, mul nüüd kaks mõrumaiku ...

Vabatahtlik IAT arendamisel olen olnud kogu need 20 aastat.
Ainus tasu, mis olen saanud, on minu oma elukarjääri tegemise saamine. Seda ei saa kuidagi hinnada. See on hindamatu väärt tasu.
Küllap olen vabatahtlik veel aastaid - aastaid.

Tõenäoliselt muutub  minu IAT süsteem natuke. Põhilise suudan vist enda kätte jätta: abistaja otsimise ja leidsime, väljakoolitamise,  tööajad... Mulle tundub, et vald tegi siiski järeleandmisi...  Mulle endale ei meeldi ikkagi tegevusplaan, mis peaks tegema abistaja, mitte mina. See ebaloogiline. Tegelikult vald püüab, kuid jah... Nii naljakas , kui see ei ole, kuid mina olen tänagi ainus IAT saaja. Enamus teenusega seotud asju tehakse minu näitel. Hindamismetoodika ka... Seda kuulsin esmakordselt.
On mõned inimesed, kes võiksid soovida teenust, kuid...

Projekt ei võimalda minul vallaga vanal viisil jätkada.
Loogiline, Mõistetav.
Siin loeb seegi, kuidas kirjutati... Olen olnud ka väikeprojektide juht. Ma tean, et midagi väga oluliselt ei saa tegevuses.
Ja ikkagi - KOV-del on kohustus teenuseid võimaldada ka projektideta.
Tunnistati , et vallale oleks vana viis lihtsam ja kergem.

See leping, mis saadeti, on kaheks kuuks. Enne projekte.
Ma olin eile vist endast nii väljas, et ei pannud tähele...

Aga üks tähelepanek veel: nii Priit, kui Karmen ja Delia said minust suht hästi aru. See tegi vestluse mõnusamaks.

Kokkuvõtteks.
e-kirjadega oli kuidagi möödakirjutamine või mittekirjutamine.
Alati on parim kohtuda .

--------------------------
Õhtupoole sain Tartus shoppada. Lõõgastusin. Shoppasin. Käisin kaltsukas. See aasta esimest korda.  Suur ost supikulp. Vana supikulp läks pooleks juba ammu... Olen õnnelik, köögis on vajalik riist.

Uskumatu...

 Hetkel ma ei oska naerda ega nutta.
IAT määruse eelnõu küsimus või ettepanekute tegemine muutus täna kummalisemaks. Ma kõikest ei kirjutaks, kuid mulle tundub, et mind siiski ei soovita arutellu ega kaasada.
Mul on hästi vastik tunne. Nagu toppiksin nina sinna, kuhu poleks vaja. Et nagu minu aastate pikkused  kogemused ja oma elu ülesehitamine ei loegi midagi... Võib - olla tunduvadki see kõik ego ja ehk ongi egod. Teistele ei tähenda need mitte kui midagi. On naerukohtki  ametnikkele ja ehk ka muule rahvale...

Minu isikliku abistaja teenus jääks sellel aastal valla poolt samaks nagu on olnud palju aastaid. MTÜ TM Loovuse kaudu . Seda sain õhtu eel teada. Peaksin olema rahul ... Aga kõik see tuli väga kummaliselt... ja tekitab vaid küsimusi juurde.  Päevakorras oli hoopis määruse eelnõu, mitte lõpp otsustamine... Täpselt niisugune tunne, et võta oma teenus ja jää vait, kui sa paremine ei oska meiega nõus olla.
Kui raske on vahel ikka ja jälle kuskil vahele rääkida, kui oled erivajadustega inimene... On hetki, kus  see tuleb tugevamini esile, on hetki , kus nõrgemalt...
Võib - olla eksin siin, võib - olla tahetigi head... 

Mul pole olnud kunagi niisugust räbalat tunnet seoses isikliku abistaja teenusega nagu momendil.

Ma tõesti ei ole tahtnud olla ainult teenuse tarbija.
Või ka ainult elu ära elaja.
See oleks olnud kerge minule, kuid mitte minu jaoks...

Mul on ikkagi mure, mis saab uue IAT määrusega Kastre vallas.
Kuidas uued teenuse vajajad säilitavad oma eraelu või õppivad iseseisvalt elama...

Mind kutsuti hommikul homseks IAT määruse eelnõu selgitamiseks (mitte aruteluks!!!) kohtuma valda. Minuga kohtuvad arvatavasti sotsiaalosakonna juhataja Karmen ja vallavanem Priit.
Loodan siiski, et me leiame eelnõus vähemasti ühise keele ja meele.
Mul pole mingit tahtmist tülli minna või muud negatiivset. Annan endast võimalikku...

Viie minutiga sain kokkulepitud oma abistajatega, kuidas homme teeme ja kuidas saan mina minna. See oli välk ja pauk. Tavaliselt ma nii ei tee. Oli natukene erand olukord.
Ma olen tõesti tänulik, et minu väikene abisüsteem toimib just parajal vajamisel ajahetkel.

Tänane päev on olnud päris väsitav. Kuid ka hästi toetav - aitäh teile, kes ütlesite mulle toetavaid ja julgustavaid sõnu, et rääki lõpmatult IAT-st edasi. 😊

Õpin aga selles olukorras palju uut...

Tants jätkub

Tants muutub kuidagi ebameeldivaks tõestamistantsuks...

Sain tutvusmiseks ja ettepanekute tegemiseks valla isikliku abistaja teenuse eelnõu. Olen mitu päeva tumm ja shokkis. Püüan teha palju - palju omapoolseid  parandusi ja ettepanekuid. Sest eelnõus on mingi uus teenus, mitte hea ja asjalik isikliku abistaja teenus. Teenus, mis on küll IAT sildi all, kuid milles saab välja lugeda, kuidas tahetakse erivajadustega inimeste iseseisvat elu piirada ja kontrollida. See on absurd kuubis. Pehmelt öeldes. See mõte tuli esimesena, kui hakkasin rahulikult ja heatujuliselt eelnõud lugema.
Ma tean, et ehk ei tohiks siia veel kirjutada, võib - olla on saladuskate all... Aga kui vaikiksin ja annaksin alla, keeraksin Kuldvõtmekesega oma elu lukku ja olekski rahu majas. Kuid mina ei soovi veel nelja seina vahele surma ootama jääda . Natuke liiga vara veel. Mul pooled eluunistused veel pooleli, täitmata... Ja neid ei saa keegi teine minu eest tegevusplaani panna...

Kui see määrus kui  sellisena, nagu praegu on, peaks 12. veebruaril vastuvõetama, siis on minu täisväärtuslikul ja üldse iseseisval elul ilusti kriips peal.
Ütlen ausalt,  see oleks tegelikult oht ka teistele isikliku abistaja teenuse vajajatele.
Loodan, määruse eelnõud saame parandada...

Ma ei mõtle praegu absoluutselt rahale. Raha teenusele olevat piisavalt, kuid üksnes raha ei tee minu täisväärtusliku elu. Raha on elamise abivahend.

Olen palju rääkinud Kastre vallas isikliku abistaja teenuse ideoloogiast.
Tundub, et tulemusteta. Kahjuks.

Kurb, v äga kurb on mõelda, kuidas erivajadustega inimene ratastoolis või ehk kellel on nähtav füüsiline puue peab x kordselt end tõestama, et ta on siiski ise inimene. Tehakse aplause, kui tublid ollakse, kuid seesama puudega inimene tahab tõesti oma elus tantsida iseseisvalt pisut rohkema füüsilise kõrvalabiga , siis aplaus vaibub...See ei ole nagu ette nähtud.

Seni, kuni jaksan,
elan veel.
Kõikide kiuste.

Palun, aplause mitte teha. See pole  õige koht...

02.02.2020

meenutab mulle , kui kergesti võin iseenda täisväärtuslikku elukese kaotada

Ellu jäämismaagiast jätab jälje.
See on tugev.

"Hetked elust endast"

Kunagi suvitasin Elvas sedasi...
Sellest päevast ma aga ei mäleta mitte midagi... Võisin siis kahe - kolmene...
Ainult pildilt võin aimada, et mul oli ka siis lõbus ja nauditav päev.












Tänagi oli Elva Kultuurikeskuses tore ja asjalik. Minu kui kunstniku jaoks on olnud meeldiv tööpäev. Sain aru tänagi, et rõõmu andmine teistele on mõnusasti rõõmus, põnev ja väsitav töö. Seda enam, et eile õhtul oli korraks masenkas kallal, mõtlesin,et jätan kõik sinna paika... Vahel on mul neidki hetki. Magasin vähe ja mitte halvasti, kuid lihtsalt ei tulnud und... Hommikul aga naeratasin. Särasin. Nagu üks Tiia peabki tegema. Seda mitte sunnitult. See on ju minulik.   Lihtsalt mul on ka õigus morn olla, kui kõik lööb pea kohal raginal kokku.Ei ole mõtet valetada, et kõik aind lust ja lillepidu. Nendes mustades hetkedes saab ka alati leida positiivset...

 

 Täna oli mul abivägi suuremgi kui tavaliselt. Mul on tohutult hea meel, et alati leian ja leidub keegi, kes tuleb appi ja on lihtsalt olemas. Sõbrad, tuttavad, endised ja praegused isiklikud abistajad (vahel on mul tunne, et ma ei saagi jagada enam abistajaid endisteks või praegusteks, nad on lihtsalt minu inimesed, minu isiklud abistajad) või ka võõrad, kes saavad natu kohe omaks...   Täna sõidutas maalid Ülev, keda nägin hommikul esimest korda.

Minu kõrval olid Mirjam ja Hanna.  

 Tegime Elva Kultuurkeskuse kontoris väikese lõunapausi.

Maarja luges avamisel minu luuletust "Üksindus". Raamatust. See luuleline hetk tuli mul spontaanselt. Ja mul oli juhuslikult käepärast Maarja, kel hea kõlav  hääl. Ma isegi ei teadnud, kas ta oli üldse avalikult kunagi välk pauk luuletust lugenud...
Mulle oli oma luuletuse lugemine näitusel esimest korda.

Jäeti minult luulekogugi ootama!

                                                                 Tõeline galerii.

 Valisin Hanna avamisel enda kõrvale ja tõlkijaks. Taas. Minu arvutusel oli meil koos teha kaheksas näitust. Tegelikult mul oli kogunisti kolm tõlki!

Hannaga ei olnud me mitmeid kuid näinud. Vahepeal tuleb pausid suhtele kasuks. Minu puhul ongi see oluline, et isiklik abistaja ei teeks tükki tööd, vaid kooskõlas südamega ja minuga ühes taktis... Tänagi mitu korda mõtlesime Hannaga täpselt ühte moodi ja ütlesime mõte välja üheaegselt - see on tipptase minu ja isikliku abistaja vahel. See tele ei kao ajaga. Täpselt nii samuti ei kao oskus mind abistamine, minu abistamise nipid ja nii edasi.

                                                               Kultuurikeskuse Lea.
Panime üheskoos näituse üles. Kuigi mul oli mõni hetk tunne, et ma segan teda... Aga mul on õnneks või kahjuks siiani kunstniku ja kunstiõpetaja Oti uskumine, et õige ja hea kunstnik ütleb / paneb  ise näituse üles. Ja ma ei vaata kunagi v ärve ega suurust, vaid mul käib panemine tunnetega. Tunnetan ju oma maale...  Nii saab minulik näitus. Ma ei taha öelda, et teistmoodi oleks kuidagi vale... Kuid minu näituselt kaoks see miski, mis seob...
Lea on vahva. Ja sai minust hästi aru. Tõesti hästi esimesel korral. 

Täna hommikul veel ärevuses    ja pabinas...

Õhtul tantsisin ka nagu kogu Eestimaa...


Pildid täna Tiidult ja Hannalt. Ja on veelgi...


Oli hästi hea päev.