Sattusin top kolme!

 

Toimus taas imeline kohtumine Kaupoga Pierre kohvikus. See on saanud meil juba traditsioon, et kevadeti kohtume ikka ja  Pierres.  

Me  vestlesime kunstist ja reisimisest, psühholoogiast, psühhodraamast ja universumist. Armastusest ja enda arengust. Alati on Kaupoga võluv ja südant soojendav rääkida. Ma muidugi ei unustanud laulmist ja jõulutuuri. 

Siis teatas Kaupo rõõmsasti oma Eesti kunstnikke top kolme:

Mägi

Subbi

Tiia Järvpõld

Oh, olin ja olen uhke 😀 See väike meelitus kõlas Kaupolt tõsiselt. Ma tean, et kui Kaupo midagi ütleb, siis ikka tõsisel. Patt oleks teda mitte tõsiselt võtta!

Mind abistas täna isiklik abistaja Elvi, kellega olime esimest korda linnas. 

Otse loomulikult ma sõin vaarika tordi. Usun, et olin seda igati väärt.

Kollane liblikas...

... lendas Taima tädi ja onu Valdeko õuel. Esimene liblikas sel kevadel. Tõotas, et tuleb kuldselt särav ja ilus suvi. 

Liblikate järgi on saadud ikka ennustada, milline saab olema suvi.  Lapsena oli see eriti õhinal ennustatud...

Täna õhtul jäin ka omaenda maalile mõtlema... See polegi enam alati meeles, sest ripub Pokal Sotskeskuse seinal. Aga mäletan, kuidas ja millepärast maalisin...  Sisemiserahu liblikas...  

Just sisemist rahu soovin iseendale suveks 2025. Säravat ja õnneliku, tänuliku rahu soovin. Et on hästi palju teha ja nii edasi. 

Nii tore ja tihe päev oli. Olen värskem. Mitte väsinud... Ilm oli ka imeilus. 

Olen korduvalt  rääkinud ja kirjutanud, et armastan palju toimetusi ja ka rallimist, siis tunnen end puhanuna... Pean koguaeg miskit tegema...  Kodus ka. Kuid kui kaua istuda nelja seina vahel, siis väsin rohkem. Ei viitsi ega taha midagi... Tundub, et kõik oleks nagu tehtud... ja kellele ikka vaja rabelemisf... Kuigi ma ka ei rabele...

Elu peab olema tasakaalus.

Siis ongi kõik hästi.

Saab sisemist rahu. 

1. juunil laulan jälle Tallinnas 

Seda ootan põnevusega. 

Mulle meeldivad igasugused lavad ja lavatagused.,.

Täna oli ka taas imeline laulutund. 

Täna oli palju palju imelisi hetki. Mõni neist oli imepisike... Tuli ja läks, kuid oli... Muutis päeva imeilusaks...  

Tunnen, et täna sai taas palju ja rohkemgi tehtud. Olen pisut väsinud. See on hea väsimus. On olemas ka hea nauditav väsimus. 

Täna oi tööproovipäev Ragnel. Saime ilusti ja hästi hakkama.   

Käisin näituse korraldamise koosolekul. Ausalt ka esimest korda sellisel koosolekul. Päris huvitav oli. Nägin vähemasti koha ära. 

Minu näituse "Armastus emalt. Armastus emale" avamine on 8.mail kell 14 Tartu Vaimse Tervise Hooldekeskuses. Seekord palusin laulma Raineri, kellele olevat selline esimest korda, kuigi tegeleb laulmiseega suht palju. 

Juba see, et Rainer saab ise laval esineda on minu jaoks rõõm. 

Siis käisin papale küünlatt panemast, Papa surmast möödub homme 17 aastat... Nii uskumatu kui see ka pole... 

See igapäevane küsimus, kuhu aeg kaob, on ka siingi küsimuste küsimus... 

Tegin dokumenti pildi. Invaparkimiskaardile. Mul oli küll mõni aasta vanad pildid olemas, kuid oh ametnikele ei sobi - mu nägu tekkinud ning juuste värv... Oi, naersin. Viie aasta on mul olnud vist kõik värvid juustes - kas oleksin pidanud igakord uue pildi ja dokumendi tegema...

Koju sain Hannaga. 

Täna oli lapsi ka. Abistajate lapsi. Tutvusin nelja aastase Liisuga. Nägin jälle Sillut ja Triinet... Naersin Hannale, et küll mina saan kergelt uusi lapsi, ei pea vaevagi nägema... Teisalt, on ,lootust, et uus  hooliv põlvkond  kasvab... 

Hullumeelne päev heas mõttes

Hommik algas väga tavaliselt. 

Siis oli laulutund. Täna väsisid suunurgad - nii naljakas, aga hea tunne, et sai pingutatud kenasti ja  viis korda järjesti. 😋😊

Siis õue minemise asemel leidsin end leidsin  mööbeldamist. 😂 Lihtsalt. Rahvast oli rohkem inimesi. Kõik said süüa enne ja tööd pärast. Naeru ja jutu oli palju. 😀  

                                                                    Mirjami ja Elviga.