Mul selline tunne, et selles sõbralikkus jutuajamises ehk tulid mõned mu unistused natuke lähemale... Võib - olla saab lähiajal üks mu maal rahvusvahelisele näitusele, mille sihteesmärk on tähelepanu füüsiliste puuetega inimestele. Tuli välja, et USA-ski olevat ka probleemid nagu meil Eestis. Ja läbi kunsti on hea rääkida inimestele, et puudega inimesed on ka inimesed. Eesti keeles võiks öelda ühe sõnaga näituse teemaks - elujulgus.
Eelmine näitus oli Depressioonist. Seda näitust nägin ma ise ka kevadel.
Uskumatu, küsi paar kuud tagasi, kas soovite mu näitust ning - ups, saa uusi väljakutseid, millest võib kinni haarada. Kindlasti haaran. Kuigi ma veel ei tea, kas õnnestub või kuidas läheb. Kuid, kui ei haaraks, siis kahetseksin suuresti ja vägagi.
Need pildid saatis Külli. Lapsena saime koos mängida ja kasvada. Nüüd ta mul juuksur vahetevahel.
Kuna Külli on pühapäevakooli õpetaja ka, siis teeme millalgi lastele midagi üheskoos. Mulle seegi väike väljakutse - ma pole pühapäevakoolis elus käinud. Aga usun, et midagi eriti teistmoodi seal ka ju ei ole - mina räägin ikka oma lugu ja juhendan, kuidas saab jalaga joonistada - maalida...
Pühapäevalgi oli vahva, kui lapsed tulid mind tänama maalide eest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar