Teisipäev, mai 31, 2022

Aga... ELU EI OOTA JU

 Mulle potsatas postkasti super hea lubadus:   Riigikogu võttis täna (siiski, eile 30. mail)  vastu toodete ja teenuste ligipääsetavuse seaduse, millega on eesmärk muuta enam kui 150 000 inimese igapäevaelulihtsamaks. Uus seadus muudab teatud kindlad tooted ja teenused ning nende kohta antav teave kõigile inimestele ligipääsetavamaks. 

Siis vahel on pikk jutt ja siis on parim: 

Nõuded hakkavad kehtima alates 2025.a 28. juunist, mis tähendab, et
parimate tehniliste lahenduste leidmiseks on kolm aastat.

Ja veel suht pikk info...

Jäin mõtlema. kas jälle peaksin elu pausile panema, et oodata paremaid aegu. Olen nii mõelnud sadu ja sadu kordi.
Olen ikka edasi elanud pausita. Oma ellu ikka rohkem ja rohkem ligipääsenud, iseendasse pääsenud. Olen leidnud omaenda rikkuse ja brändi... Ja ma lähen rahulikult oma teel, vahel kukkudes ja siis taas kõrgemale tõustes, naeratades kingitud elule ja kõigele vaatamata olles õnnelik.  Ja tean, et elu ei oota ju paremaid aegu. On siin ja praegu. On igavene praegu. (Oi mulle meeldib see Kaupo öeldud meelde tuletus: on igavene praegu...) Kas olla või mitte olla siin ja praegu... 
Mul on mõndagi hullumeelset teha ja toimetada juba enne 2025  aastat... Nagu mul on olnud alati just siin ja praegu. Ei homme ega ülehomme... 
Tean, et olen ehk selle looga ka häirija mõnele hingele... Aga tõesti soovin, et ei jäetaks oma elu pausile. Kõik algab siiski meist endist. 
Mäletan,  kuidas oldi mu peale pahased, kui oli töövõime reformi aeg ja kui ma end ei jätnud teerulli alla, et kujunduslikult näidata hoolimatust... ´küsiti, et kas ma ei tahagi paremat ja rahagi rohkem... Soovisin ja soovin siiani. Kuid see parem tuleb enda loomisega. Omaenda tegutsemistega. 
Mul pole vahet, kas olen paberil töövõimetu 100 % või töövõimeline 0 % - ikka elan ja olen ja töötan kahesajaga, kuid seda ametlikult ei nähta. Indiviid on ära unustatud. Nii on ju lihtsam ühiskonnal. Kuid mitte indiviidil... Ma ei mõtle end, vaid üldiselt.
Minu hing on praegu vägagi rahul enda elu-.oluga. Alati saab järgmisel hetkel paremini. Ka ühiskond saaks paremini teha...
Teenused mõned vajavad kindlasti inimresurssi. Hooldekodudes vajaksid paljud kliendid isikliku hooldusõde/põetajat/abistajat. Kodudes täpselt samamoodi... Mina armastan kogu hingest isikliku abistaja teenust. See loob ligipääsu elule ja mul enda loomisele. Usun, et ka abistajad, kes on minu juures töötanud või töötavad saavad endaski miskit uut avastada. Ja ikkagi küsimus, miks nii vähe inimesi julgevad pisut teistmoodi tööd teha proovida... Kõike ei saa veel tehnoloogia abil lahendada. Selleks peaks kogu maailm üheaegselt kõrgemasse arengutasemesse...  Samas peavad säilima inimlikud väärtused, mis on aegade algusest püsinud - armastus, hoolimine, mõistmine...
Mõelgem, kui kihvt oleks hoopis takistustest üle lendav ratastool!!! Poleks vaja kõikjale kaldteid, mis võivad olla lõpuks ikkagi nii ja naa... jne. Teed akna lahti ja lendad kuhu iganes... 😂😂😂 Vabadus kõikidele... 

Kommentaare ei ole: