Unistuste päeva kohvikus eile

Carmeni Sofia raamatu "Unistuste päev" esitlus "Unistuste päeva" kohvikus Tähe tänaval oli armsasti emotsioonide rohke. 

    Vaadates 15 aastat neiut, kes on loonud omas elus juba võimsat ja vägevat ning kes oli super üli  õnnelik, olid minugi silmad rõõmust märjad. Ma võin küll öelda, et aiman, mis Carmeni sees toimus, aga tegelikult päriselt ma ei tea. Usun, et keegi ei tea. Carmen Sofia ise teab. 😍Mina nägin  temast voolavat säravat valgust. Ta oligi neil hetkedel õnnelikum tüdruk maailmas. Noor kirjanik. 

Samas jõudsin omaette mõelda oma mõtteid oma raamatute esitlustest... Esimesel raamatul jäi esitlus kuhugile rippuma. Ma ei tea siiani kuhu, kuid tean, et reklaamile kui autor oleksin nagu kehvasti mõjunud, nii minu kuuldes väljendati... Tahaksin uskuda, et sõnad läksid sassi siis... Teise raamatu esitlusel olin ma ise mitmetes ametites, kõike muud kui kirjanik... Aga nautisin seda. Alles eile sain aru, kui suure töö olen ise üksi teinud...Võib - olla oleks paremini saanud ka, aga loomisel tundus just nii parim, nagu siis sai. Olin super õnnelik! Olen praegugi õnnelik. 

Mina olen omaette looja.

Ja ma tean, et põhiolemusest jään üksi alati looma. Või siis teiste sõnadega, loon üksi, kuid alati on minu kõrval ka keegi, kellega lava jagada ja. Ja tegelikult alati on ka nähtamatud head olevused mu kõrval...  See on minu elu. Minu loomine.

Mineviku, mida olen loonud juba ja mida muuta ei saa, ei kahetse mitte üks raas. Tõesti usun, kõik, mis olnud, on teinud mind teinud just niisuguseks nagu olen ja olen tänulik.

Eile oli nii hea mõelda ja öelda, et Carmen Sofial elu alles  ees. Ja unistused lähevad aina suuremaks. Ema Jaanagi ütles seda.

Mul on rõõm olla poolekohaga tädi, kellega ei kohtu Carmen Sofia just tihti. Kuid me mõlemad teame, et oleme olemas. Mõtlen talle päris palju. Oma lastele ikka saadan häid mõtteid - see ei vaja ega muud... Lihtsalt lase hea mõte lendu.

 Lahe oli.eile

Kuid jällegi küsin endamisi, miks ma ei näinud puudega lapsi eriti...  Oli Lastefondi üritus, ning kohvik heategevuslik,  kuid... See on alati mõistatus, miks erivajadustega lapsed ja üleüldse inimesed käivad vähe neilgi üritustel, kuhu neid oodatakse... Olen isegi mitmeid üritusi korraldanud, palju näitusi, kuid...  Säravamad erivajadustega inimesed säravad, kuid...   See on mõistatus minu jaoks.

Kindlasti eile oleks pannud Carmen Sofia paljusid erivajadustega lapsi suurelt suurelt unistama... Kuid seda ta veel suudab ja jõuab.

Usun.

Unistuste päev  on iga päev ja neid palju veel ees.

Raamat peaks varsti müügile tulema. 

Mulle ka ei jätkunud eile raamatut... Ootan lugeda saamist.