Reede, juuli 15, 2022

Teen või ei tee, saan või ei saa...

 ... Kuid ikka jään Tiiatibuks, kes ehk saab palju rohkema hakkama, kui mõnigi teine... Üldiselt, ma  ei mõtle sellele, kes kui palju ja mida rohkem teeb ... Kõikidel on omad valikud ja oskused ja rõõmud millegi loomiseks...  Igaüks teeb täpselt nii palju, kui palju ta suudab - soovib - oskab. Ja igasugune kriitika, selle tantsu ümber, kas vähe või palju, on üle arune. Inimesed annavad endast parima. Vähemasti iseendale. 
Ikka ja jälle kuulen enda kohta arvamusi, et ainult istun ja ei tee midagi. Raha tahan vaid... 
Tule taevas appi!!!
Need, kes niiviisi arvavad, ei tunne mind absoluutselt ja ei peagi tundma. Kuid siis pole teha vaja järeldusi, mis ei vii ka kuhugile edasi. Ei neid. Ega mind. See ei loo lihtsalt. 
Me kõik loome midagi. Omaenda elu ennekõige..
 Me kõik loome iseendale rahagi. Mitte kunagi vastupidi.  Võib vastupidi olla, et raha loob loomist, kuid siis pole loodud südamega. Minu meelest. 
Uskuge, päevad  läbi istuda ja juurelda, mida ma teha ei saa - ei ole ka eriti mõttekas... Pigem keskenduda sellele, mida ja kuidas saan teha. Teha nii, et  endal ja teistelgi on rahulolu.
Mind ei heiduta enam ammu arvamused, kui vaesekene olen ning ei saa ühte - teist - kolmandat teha... Esiteks, olen rikas, mitte vaene. Teiseks, on asju ja tegevusi, mida kindlasti saaksin teha, kui soov, aga mida tuleks kohandada ja läheks rohkem aega... 

Pigem küsida, mida jätan pooleli, kui olen pähe võtnud... või hinge... Teen täpselt nii palju,  kui suudan ja soovin.
Olen õppinud end väärtustama. Loomise eest raha veidi küsima...
Kuid üle oma varju ei hüpa, kuid vari võib jääda selja taha ja mina lähen edasi... Juba vanaema ütles mulle, et mine alati päikesele vastu, siis jäävad varjud selja taha... Seda olengi teinud.

Tuhat tänu neile, kes ikka ja jälle annavad meelde tuletamist, kui hästi tegelikult mul on ja kuidas on vaja asjade üle heaga taas ja taas mõelda... 

Täna pidin kokku saama järjekordselt isikliku abistaja kandidaatiga. Ei saanud. Teda ei tulnud kohale. Ei ole hullu, nii on juhtunud sadu kordi. Tema ei saa iial teada, millest ilma jäi ja ehk ei pidanudki teada saama. 
Mina sain vähemasti kooki süüa kohvikus  .,

Koduteel  nägin Rally Estonia autosid. Ma polnud rally masinaid lähedalt näinud. Isegi Ott sõitis meist mööda...  

Laulsin ka taas klaveri saatel Lahe. Endaga ma rahule taas ei jäänud, tean, et saan veel paremini... Elina ja German on hästi toetavad  ja kannatlikud minuga See rõõm laulmiseks. Kodu tööd palju. Nüüd hakkan laulma, et maja kajab. 

Kommentaare ei ole: