Kohvipausil mõtlesin omaette, kui hea on, et mul on jalad ja süda. Saan ikka ja jälle ka oma elamistki koristada. See, et mulle meeldib enda ette koristada, on ammu teada. Vähemasti minu inimestele...
Olen sel nädalavahetusel üksinda kodus. Praegu ja siin isegi meeldib väga omaette olla. Ja koristada. Ja armastada kodu.
Mulle meeldib väike suvine korralagedus. Loob kuidagi suvise kodutunde. Kuid kui näiteks põrandal on üleliia prahti, muutun sisemiselt pahuraks... Seda teda tean endast kaua kaua ... Siis on õige hetk võtta näiteks tolmuimeja...
Samas saan mõtelda selgemaks segaseid mõtteid. Korrastada oma hingegi.
Minu puhul on kõik üheskoos. Vajalikud asjad elamiseks. Säraga. Positiivselt iseendaga.
Minu jaoks pole isekoristamine tüütu ega vastumeelt.
Vastupidi.
Loomulikult vajan tihti abistavat kätt. Kõrgemalt tolmu pühkimiseks... ja nii edasi...
Oleme ausad: kõik ju vajame ja küsime abi päevast päeva. Naine palub meest prügikoti välja viimisel appi - on normaalne ja endastmõistetav...
Varsti elamine taas värskust täis. Koristatud. Nii palju kui sain ise täna. Olen rahul.
Siis luban unistust. Lähen oma majast pärast koristamist oma aeda, ja toetun männi vastu ja olen lihtsalt siin ja praegu... Minu aias on vähemasti üks mänd...
Ja elu on ilus💖
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar