Olen hakanud mõnuga jälgima, kuidas elu minu ümber ja energia minu sees mängib minuga ja mina saan loovalt vastu mängida. Siin pole mäng, kes all ja kes peal. Mäng hoopis palju suurem ja avaram. Kulgemine tähtede poole, et olla iseenda elumänguga lõpuks ülimalt rahul...
Eile olin energias tühi. Vanasti ütlesin selle kohta, et tühi nagu sidrun või stress kipub kallale... Nüüd aga tean, et tühjuse tunnet teevad nii kehas kui hinges ja vaimus energia võnked ja sagedused ja nii edasi. Keegi nagu oleks röövinud minu pool olemust... Võib ju olla kellelegi oligi minu energiat rohkem vaja, ta laenas lihtsalt, teades, et saan oma jao topelt tagasi. Ja saingi...
Eile olin tõsiselt sombi. Ei elanudki, olin elav laip... Ei tegu ega nägu... Olin veel üksi kodus. Mõtlesin, et päev ei saagi osta... Läksin magama 23, magasin üksteist tundi. Mu puhul väga ebatavaline. Ma ei saagi aru, mis minuga toimus... Kõik oli hästi ja samas polnud kõik hästi, ja halvasti ka mitte...
Praegu tunnen, et energia voolab minust läbi... Und pole raasugi.
Tunnen, et teeks ja looks veel miskit. Täna sai niigi palju tehtud... Ma ei ole siia bloginudki, et olen kevadest taas oma maja juhatuses. See on uskumatu, kuidas universum - kes usub ikka - võib kaasa mängida... Soovisin oma maja, sain endale laksuga 24 korteriga maja... Okei, ega ma ise juhatusesse ei pürginud. Olin kindel, et ei iial enam ma ei topi end maja asjadesse. Ühel heal hetkel olin taas aga ups juhatuses. Elu põnev mäng. Teate, ma ei jahmatanud isegi. Teadsin, et pean hakkama looma midagi uut ja enneolematut... Kuigi tean, et see polegi enneolematu ega uut. See on päris keeruline aeg, mis peaks nüüd vähem, kui kolm aastat... Aga minu silme ees seisab renoveeritud loss. Mitte tondiloss, nagu siiani mõeldakse me majast, ka ma ise olen mõelnud niiviisi, Nüüd, siin ja praegu unistan tagurpidi, olen selle osavalt selgemaks õppinud ning see aitab, ma arvan, raskustest ja takistustest üle saada. Vähemasti väheneb minu närvipinget. Mulle meeldib luua omaenda kodumaja. Kusjuures, ma unustan aina suuremalt tagurpidi, et mul on oma maja väikese aiaga, kuhu saan ise iga kell minna... Oma apelsinivärvi maja järve - metsa ääres, kus saan teha igasuguseid koolitusi, näitusi... Ja nii edasi... Ja selle praeguse korteriga, mis asub lossis, võtan ka midagi ägedat veel ette.
Vanasti öeldi, et mõisniku mõted.
Ei ole. Usun, et olen seda ägedat ja lahedat elu üks päev väärt. Selle nimel tulebki veidike rohkem vaeva näha ja elumänguga kaasa minna... ja siiski mitte teata , kuhu suunda võib see veel keerata... Usutavasti ikka paremuse poole... Kuigi võib ka elumängus kukkuda ja haavugi saada ja siis jälle tõusta...
Muide, mitmed on soovitanud korter müüa ja uus elamine osta... Variant. Kõige lihtsam. Minu meelest see ei loo eriti palju minu arengule juurde ega ei anna teistele tagas... Ja ega praeguses hetkes korteri eest palju raha ei saagi, oleme ausad, maja on kehvas seisus.
Noh, aga proovin mängida asju paremaks.
Unistamisel tasub teada, et unistutsel on komme täide minna. Tagurpidi unistustel eriti, usun.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar