Esmaspäev, juuli 18, 2022

Kritseldasin voolavat aega...

 

Eile õhtul võtsin aja värvide jaoks... Mõtlemata, mis tulemust tahan näha... Tahtsin välja elada seda kiirust ja jama jama otsa...

Leidsin pooliku kella, mille tegin ammu ammu lõuendile... Siis panin riiuli seisma... Ja võtsin vildikad, mis saab kasutada vesivärvi pliiatsitena . Ausalt ka, ma polnud ealeski proovinid vee ja pliiatsitega joonistada... 

Juba mitu päeva oli igatsus teha miskit, mida ma pole eales teinud... Ma ei teadnud, mis see peaks olema...

Nii hakkasingi kritseldama... Kassid uudistasid ka liikumatult minu kõrval...






Mõtlesin ajale. Üleüldse ajale, mis voolab...   Aega, mida tegelikult ei ole näha... 
Kujutame aega, 
vaatame kellalt, 
loeme minuteid ja tunde,
kiirustame, sest aega vähe,
ütleme vahel, et  igav aeg, 
teame, et aeg läheb...
on kurb aeg, 
on rõõmus aeg...
Kuid missugune on aeg ise...  Ei tea... Aeg olevat illusioon...  Mina arvan, et aeg on tunne meie sees... Kuig aeg on kokkulepitud ühik, on siiski tunne meie sees... 
Arvan, et aeg on hästi paljude värvide segu... Aeg voolab täpselt sellisena nagu me hinged seda näevad. Minu hing näeb seda tuhandes toonides, piirideta ja mõõtmatuna. 
Ka kesköine päike võib olla vabalt , kes on öelnud, et ööd peavad olema pimedad... Kui südames on kesköö päike, siis ongi nii. Alles täna hommikul kuulsin jälle, kui vajalik  on inimesele päikese energia... Aga eile joonistades ma ei mõelnudski kesköisele päikesele... Seda hüüatas Hanna, kes nägi esimesena täna pildi, kas maalisid kesköist päikest... 

Eks igalühel tekib oma tunne selle pildiga, millel polegi suurt kunstiväärtust ehk, kuid mõteainet jagub... 

Kommentaare ei ole: