Olen rääkinud ja teatakse, et omal ajal andsin päris mitmeid ja mitmeid loenguid...
Nüüd kajab vastu. See nädal kohtasin abiarsti, kes oli kunagi Tervishoiu Kõrgkoolis mu loengut kuulanud... Ta oskas imehästi minuga suhelda, mitte minu isikliku abistaja. Ma siiralt loodan, et see hea suhtlemis ja kuulamisoskus on tal ka teiste inimestegagi.
Otseloomulikult ma ei saa kirjutada häid oskusi ainult enda arvele. See oleks minust upsakas. Hea tunne on aga siiski, kui ära tuntakse ja öeldakse, et oldud minu ühes loengus... Ainult ühes. Eh, muidugi jään juba füüsiliselt meelde. See parandamatu.. Kuid samas usun, et miski jääb ka kõrvu mind kuulates.
Mul siiani okas hinges, kui viimasele kutsutud loengusse ei jõudnudki... Abistaja jäi haigeks, paaritunniga ei suutnud ma ka asendus ehk SOS abistajat leida... Oi, mul oli vastik olla... Ausalt, kadus ka tahe ja inspiratsiooni loenguid ja koolitusi teha... Kuid mõne olen ikka teinud...
Võiks ju rohkem teha...
Tegelikult vahetu kontakt ja suhtlemine on parem ja loovam.
Kindlasti oleks vaja mu mõtteid elust - olust otse live´ski... Vahel mõtlen jälle, kes olen, et ... Kuid olen ju mina ise. Ja kas teistele minu tõed ja nii edasi meeldivad või mitte, kas jäävad meelde või mitte, on juba nende otsustada, kes mind kuulavad . Nagu lugemisegi puhul.
Mina olen tänulik, et olen suutnud anda valikuid...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar