Oli üks tore töine päev. See on nii vahva. Kuidagi rahustav ka. 

Tegime kaks videot. Mul oli kogunisti kaks isiklikku abistajat. Vahel ma luban endale seda luksust. Täna oli eriti hea, et neid oli kaks, saime kogunisti õue minna. See tähendab, et Kaidi lihtsalt ei olnud eel minuga treppidel käinud ja Mirjam julgustas teda ratastooli ees. Oli nagu psühholoogiline tugi. 

Tegime tiiru Kaagvere staadionil, mis on rohtu kasvanud. Kuidagi kurb oli tunda, vähemalt mul, et siin on minu jaoks kõik ammendunud... Käin ja olen, aga mu hing on hoopis teises kohas... See on päris huvitav tunne. 

Kohta, kus ma võiksin olla, ma tegelikult veel ei tea. Staadionil leidsin ühe suure tammepuu, mis oli kunagi poole väiksem. Tegime Kaidiga veel puule kalli-kalli!

Videode tegemine oli ka töö. Lahe töö, mulle hakkab järjest rohkem meeldima., kuidas mõelda ja sättida, kuidas olla kena ja seksikas... Ja sealjuurest jääda tõsimeelseks, kuidas on laval esineda. Sellest võiks pika-pika postituse teha, aga ma ei viitsi praegu kirjutada 😀