Facebook viskas mul ette ühe postituse, mis jahmatas ja liigutas hingepõhjani. ´Panen siia fb oma postituse, mille kirjutasin jagades. Ma ei soovi teisiti kirjutada, Panen ka Pealtnägija linki, vaadake, siis saate aru, mis on selle postituse süga mõte.
https://www.err.ee/1610029363/pealtnagija-halvatud-ema-voitleb-oiguse-eest-jaada-oma-koju
Appiiii... Ma ei tunne Katrin Kaalep see isiklikult, kuid temast kuulnud mõne oma abistaja kaudugi... Aga mis sotssüsteemis me tegelikult elame või õieti olen vireleme - see on uskumatu.
Mina ja Katrin soovime ju ainult endast mõistetavalt asja elus - ELADA OMA PARIMAT ELU. Täisväärtuslikult. Säravalt. Seda pole ju palju soovitud ...
Ei ole vaja surma karta. Praegu on mul tunne, et karta tuleks elujäämist... Ellujäämine ja ELAMINE ei ole üks ja seesama. Saage sellest lõpuks aru. Tuleme kastidest välja.
Mina olen tulnud.
Katrin Ka.
Mis teil takistab reeglite -seaduste raame rohkem avada, kallid ametnikud`? Tunnistagem kõik abi määrab raha. Inimhinge aga rahaga või rahata ei osta ...
Ega minulegi võib see pauk tulla, et keegi ametnik teab minust paremini, et ma ei saa hakkama või mis mulle parem... Siiamaani olen nendest arvamustest üle rallida. Küllap suudan edaspidigi...
Aitäh neile, kes on Katrini kõrval
Aitäh teile, minu inimesed, kes olete minu kõrval ja julgustate mind olema mina ise. 🩷
Koos saamegi maailma natukenegi paremaks teha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar