Laatre näitusest ja...

Olen praeguseks juba kodus.
Just nüüd tehti mulle "ilus" emadepäeva kink - kõik mu hea tuju tuules. Tahaks nutta...

Aga siiski,
eile oli armas näituse avamine Laatres. Minu üllatuseks oli mu näitus Laatre Vabaajakeskusele esimene. Isegi torud seintele said vist paar päeva tagasi alles. Kohalik rahvas oli elevil, eriti Vabaajakeskuse perenaine Riina.
Riina on väga armas inimene :)
Vabaajakeskus oli vanasti kool. Erikagi oma õdedega ja vendadega on seal koolis käinud. Paar aastat tagasi tehti majale remont, nüüd Laatre küla keskus, kus jõusaalist saunani. Ja seal käivad koos nii noored kui vanad, kuid noortele on ikkagi noortekas.
Kuna homme on emadepäev, siis tähistati koos näituse avamisega emadepäevagi. Väikese kontserdiga. Paar tantsu ja laulu vanematelt daamidelt ja mulle meeldis eriti vanahärra, kes laulis. Mõned luuletused.
Kahjuks noori ei olnud kohal, sest eile oli koolis kevadpidu. Kuid hullu ehk pole, sest noortele jääb piisavalt aega mu näitust näha. Näitus on üleval mai lõpuni.

Eile sai maali "Ema pilk" alla esmakordselt mu luuletus :) Olen ammu mõelnud, et võiks teha näituse, kus maalide all oleks oma luuletusedki. Siis polekski vaja luulekogu... Oleks geniaalne ja ideaalne :P Ainult üks väike viga on - mul ei ole luuletusi nii palju nagu maale ;)

Loodan, et võitsin enda sooja olekuga taas inimeste poolehoiu. Kuigi hetkeks läksin jubedalt närvi, kui ütlesin endalt avasõnu. Miks - ma ei teagi. Võib - olla Erikal oli pärast õigus, kui arutasime omavahel, kuidas läks, et jahmusin vanematest daamidest (väga suur sorry!), sest olen pidevalt ainult noortega ja noorematega suhtelnud. Õnneks, pinges olek möödus mõne minutiga, kui tajusin, et inimesed on jälle ühel lainel minuga :)
Tegelikult oli hästi soe ja südamlik õhkkond. :)

Mu imestuseks oli üks daam, kes teadis mind, kui olin 12...17... Loomulikult mina ei tundnud teda kohe ära...
Nohjah, mine üks - kõik - kuhu, ikka leidub keegi, kes mind tunneb :D

Aitäh Erika emale, Natašale, kes imearmsalt võttis mind omas kodus vastu :)

Pildid tulevad lähipäevil.

Minule jäi meelde Riina soovitus edaspidiseks: naerata ikka armsalt. Just mu naeratus oli see, mis eilegi mõjus nii, et kartused ja asjatult kujutlevad piirid minust kadusid peaaegu kohe...

Veel hästi armas oli see, et Erikat peeti ka minu kõrval meeles. Ta tegi tõesti väga head tööd... :) Erika ise naerab, et sai Laatre peal kuulsaks tänu mulle :D Arvan, et ta on seda väärt :)

Eilsega sain energiat juurde, mis kippus taas ära kaduma, et vastupanna argimuredele ja probleemidele... :)
Küllap hommegi tuleb hea ja ilus naeratuste rohke päev :)

Olengi Laatres

Olen homseks täitsa valmis. Vist :):P
Esimene kord sai tuua maalid kohale bussiga. Õnnestus edukalt. Kuigi kodust Tartu bussijaamani aitas toimetada Margus. Aitäh, Margus! (Tean nüüd, et loed ka vahel mu blogi ;) )
Laatre peatuses oli Erika emme Nataša vastas.
Näituste juures ongi minu meelest kihvtim külg korraldamine. Nii äge on pabistada, kas kõik saab olema nii nagu ettekujutan.
Alati saab hoopis teistsugune tulemus. :)
Nii seekordki
Veel üleeilse õhtuni ma ei teadnud kellega ja kuidas maalid saavad Laatre kohale. Aga kohal nad on!!!

Pabin kestab kindlasti homse õhtuni :P'

Tänane päev oli planeeritud pisut teistmoodi, kuid pole hullu - elab üle, et mõni kohtumine ära jäi...

Kevadpäeva pildid

Riputasin Meelte päeva KOGE TAJUMATUT pilte 5 tundi!!!!! Kannatus pani taas mind proovile :P
Pilte võite näha siit :)

Kaks pildikest tööpäeva lõpuks

1. Raekojaplatsil tuli vastu 9 - 10 aastane poiss mehelikke sammudega käes RAAMAT - ta luges õhimal. :) Sellist asja ei näe eriti tihti tänapäeval, et laps loeb raamatut ning tänaval kõndides.

2. Pierre kohvikus on mul juba sümpaatia tekkinud. :);) Pierre kohvik on iseendast sümpaatne, kuid üks kelneri onu on seal eriti armas ja kihvt :) Seda hästi heas mõttes. Alati naeratab, küsib, kuidas mul läheb, teeb silma... Täna küsis, kas nägin ta koera :D Oli jah ilus kuulekas koer. Algul mõtlesin juhtkoer, sest koer lammas rahulikult...
Ups, kas see tähendab mida? :D:D:D
Igatahes minul ja Erikal oli tükk aega naerukihinat ning tuju läks veelgi paremaks!

Muidu oli töine päev. Hommikul nõustamistöö.õ
Siis andsin nö intevjuu magistritöö jaoks ühele Liinale. Mu tutvusringis on nüüd neli Liinat :) Varemat ei tundnud ühtegi Liina - nimelist tüdrukut.

Homme olen kodus. Teen kirjatööd. Vb ka maalin...
Ülehomme juba Laatresse sõit.

Jäägu õnnerööv ära :)

HÄID KEVADPÜHI!

Mul on mitu aega küsimus, kas on ikka õige röövida õnnetunnet puudega inimesel? Põrkan ikka ja jälle kokku röövitud õnnega... Haletseme ja keelame tavalist rõõmugi, mis on puueteta inimestel nii endast mõistetav.
Isiklikult tõsiselt ei tunne end hästi, kui keegi arvab, et ma polegi puuete pärast õnnelik. Nagu oleks õnnetundmine ülisügava puudega, sellepärast, et jalad ei kõnni, vaid on käte asemel mul.
See arvamus teeb mind tõesti õnnetuks.
See on peale surutud õnnetu tunne.

Mina ei ole kunagi viitsinud oma puudele õnnetult või haletsevalt mõelda. Mul pole selleks aegagi jäänud... Mind kasvatatud juba nii, et mitte kõndimine ei võta õnnetundmist ära. Ei luba viriseda päevast päeva. Elus on palju muudki, mille üle õnnelik olla, kui vaid kõndimine.
Just nii see ongi.
Mul on süda ja hing avatud, mitte haavatud.

Just praegu arvati fasebookis, et mul pole julgust tõele näkku vaadata, et mul on puue, mis tekitab viha... Lühidalt oli arvamus selline.
Mul on puue. Ma pole kunagi seda eitanud.
Viha puude pärast pole mul tõesti.
Olen andestanud.
Viha ei paneks mind kõndima, raskendaks mu elu veelgi. Viha on koorem, mis ei laseks rõõmul hinge voolada.
Andestus teeb elu kergemaks.
Andestus ei lase kibestusel hinge pugeda.

Elu ei käi ümber minu. Minu elu käib küll ümber minu. Igaühe elu käib ümber tema. Ise asi, kuidas keegi elab oma elu. Halb on see, kui keegi ei jaksa arusaada omaenda elust, kui ta pole veel kohtunud iseendaga. Kui püüdakse enda eest põgeneda...
Nii kerge on ju teiste eest otsustada, kuid tihti tuleb võõrale otsus täpselt selline nagu otsustaja endale teeks.
See on kurb.
Mina ei soovi kellegile sellist rasket elu nagu mul on olnud. Ka vihavaenlaselegi. Ma ei soovi kellegile öid nutta, et siis jälle naeratada... Ammugi ei soovi, et armastus sureks vägivalda, et mõista, mis on eluväärtus...
Ma ei suuda soovida halba ega kurjust. Seda on niikuinii liigpalju...

Inimene ei suuda koguaeg õnnelik olla. Kole oleks, kui inimene oleks pidevas õnneseisundis. Siis muutuks õnnetunne harjumuspäraseks - ja ta ei tunnegi enam õnne.
Samas inimene ei suuda ka pidevalt kurb olla. Siis on võimalus langeda drepeka, mille ulatus võib olla ettearvamatu... või hakata taas rõõmukilde otsima.
Mina pole koguaeg õnnelik.
Luban endale tihti nukrust.
Ma olen vahel nõrk, ja ei varjagi enam seda.

Tänan Jumalat südamest järjest enam, et on andnud mulle seesuguse keerulise ja samas õnnetunde nagu on. Kergemat elu ma ei soovi. Keegi teine olla ma ei soovi.

See pikk blogimine pole mõeldud moraaliks mitte kellegile või norinaks. EI, seda kindlasti mitte. Lihtsalt loodan, et ehk pani kedagi kaasa mõtlema...