Kurbus ja rõõm ikka käsikäes...

Eile toimus LEEPÜ üldkoosolek. Esmakordselt rahulikult õigel ajal. Majandusaruanne 2011 sai vastu võetud. Aruanne on hästi lühikene ja konkreetne. Rahaliselt mõttes elas LEEPÜ sõna otseses tähenduses minu annetustest. Sellest olen ikka ja jälle bloginud...
Raamatupidajal Leal kulus aruande ettelugemisega paar minutit.
INNOVE rahastamata projekt, millega eelmine kevad - suvi vaeva nägime, tundub meile (vähemasti minule ja Leale) hea kogemus, milles on õppida. OK, raha me ei saanud, kuid me oma väikese projekti - meeskonnaga jõudsime siiski päris kaugele...
Ja mina isiklikult arvan tänagi, et see projekt on elujõuline tänagi. INNOVE-ta. See otn  lihtsalt nii. Juba projekti kirjutamisel mõtlesin, et projekt peab olema jätkusuutlik ka siis, kui toetust ei saa. Ma olin ja olen rohkem kindel, et jõuan sinna, kuhu soovin jõuda. Alles täna lugesin oma postkastis, et huvi minu koolituse vastu. Päris konkreetne. Seega, ei ole hullu, et INNOVE projekti tagasi lükkas. Mina lähen edasi. Mina tean, mida soovin. Ja see teeb minust rikka inimese :);):P
(Nojah, tegelikult juba kunstniku ja kirjanikuna esinemised on mul omaette suur väärtus!)

Eile olid meil koosolekule kutsutud ka valla võtmeisikud. Soovisime arutada IAT  edaspidiseid häid samme. Kuid jah... LEEPÜ jäi jälle enda ideedega. Ega´s midagi, tuleb hakata ellu viima mõtteid, mis on ammu mul olnud. Ja jällegi pole midagi hullu!!! Pean olema lihtsalt julge ja järjepidev. Lollikindel!

Vahetevahel aga tahaksin küll karjuda, et see kõik EI lähe üldse mitte... Miks mina ainsana mõtlen IAT-le, miks ja miks... Siis jälle mõtlen: kurat võtaks, see on minu elu, kes teaks veel paremini, mida ja kuidas vajan, kui mitte mina ise. :)

Minu isiklik abistaja Erika sai tänukirja eile. Ta on olnud minu käed - jalad vaheaeadega üle 3 aasta. :) Erika on esimene isiklik abistaja, kes sai minult tänukirja. Olen ammu - ammu mõtelnud, et pean sisse viima väga hea ja pika isikliku abistaja töö eest mingi meelespidamse... Erikal on praegu isikliku abistaja töö rekord!!!

Eelmise laupäeva pildid

Tõestus, et käisin eelmisel laupäeval Pille sünnal :)

Vastemõisast

Niisiis, esmaspäeva hommikul olin Vastemõisa Rahvamajas. Minu üllatuseks olid näitusekülastajad peamiselt sealsed lasteaialapsed. Teadsin küll, et lasteaed ja raamatukogu on rahvamajaga ühe katuse all, aga esimese hooga käis mul peast läbi: mida ma lastele räägin või mis ma nendega tegema pean? Nii väikeseid mul ei ole veel olnud. Kõik läks hästi lahedalt, lapsed olid nii siirad ja vahetud. Õpetajad aitasid lastel küsida. Ja lapsed proovisid jalaga joonistada. Ma varsti panen pilte ka.

Tänasest ja homsetest

Sain täna lillade lillede igatsuse. Arvan ja usun, et aja jooksul kasvab sellest igatsusest ka midagi praktilist välja, ja minu toaga sünnib midagi täiesti uut. Vajan ainult aega, et vajalikud detailid ja muu juurdekuuluv kokku korjata.

Homme siis järjekordselt Viljandimaale :) Nimelt Vastemõisa näituse avamine ja kohtumine sealsete inimestega. Pean tõusma juba umbes kell 5 hommikul, aga kuna olen juba viimased paar nädalat miskipärast kell 5 hommikul silmad lahti löönud, siis pole seegi teabmis suur probleem. Ja teadagi, kunst nõuab ohvreid - või kunstniku elu :)

Kuna ma viimasel ajal hommikuti nii vara ärkan, siis hakkab tulema tunne, et äkki hakkan vanaks jääma - ei oska enam hommikuti magada :P Ja see tekitab natz segaseid tundeid. Aga inimene on just nii vana, kui ta ennast tunneb, kas pole :) Ja ega ma ennast sellepärast veel kell 5 hommikul voodist välja ei aja - püüan ikka veel uinuda. Armuke ja Bongo on mul tavaliselt kaisus, ega siis nende und ei või segada :P Eriti kui Bongs üle minu külje laiutab, nagu kassinahk.

Reedel, 18.mail on MTÜ LEEPÜ aastakoosolek. Seekord on täiesti normaalne - ei liiga vara ega liiga hilja. Ja kindlasti tuleb arutusele IAT olukord - vähemalt minu osas. Sest ühelt poolt seesama olukord mulle meeldib, teiselt poolt võiks ikkagi parem olla. Just rahastamise mõttes. Millalgi blogin jälle sellest asjast pikemalt. Kordamine on tarkuse ema :)

Natuke mööda juhtum, ehk KES ikkagi kuningas on - kas klient või...

Üle pika-pika aja oli Pille mind tänaseks sünnipäevale kutsunud. Mul oli päris hea meel, et üks tavaline laupäev on natuke teistmoodi - mitte kodusistumise laupäev. Kõik oli hea - hommikust lõunani valmistusin minekuks - käisin duši all, tegin soengut, jne. 

Kuni Kaagvere bussipeatuseni - või õieti bussi tulekuni. On laupäevi, kus näen, et käib väike mikrobuss. Täna oli ka väike mikrobuss. Saan ju aru, et sõitjaid on vähe ja pole mõtet suuri busse kogu aeg käigus hoida. Ja ma olen mikrobussiga sõitnud. Harva küll, aga siiski, kui väga vaja on, ja kui muud bussi käepärast pole. Aga täna bussijuht lihtsalt mind ja mu isiklikku abistajat Lyd peale, kuna tal polevat ratastooli kuhugi panna... Ja ega ta vabandanud ka ega midagi. Lihtsalt sulges uksed ja sõitis ülbelt minema. 

Mina olen ligi 23 aastat bussiga Kaagvere ja linna vahet sõitnud. See oli minu meelest küll esimene selline juhtum. 

Mina, Ly ja Silver vaatasime üksteisele lollide nägudega otsa. Seda enam, et iskliku abistaja tööpäevaoleks pidanud sellega läbi saama - Bussijaamas ootas mind juba teine isiklik abistaja Merike. Ja meie autol ei olnud kuigi palju kütust sees. Ja Silver viis meid ikkagi autoga linna - vahepeal tahtsime autot diisliga tankida (ahaaa - ma ei ajanudki bensiini ja diislit segi, nagu muidu siiamaani teen, olen sellepärast Silverilt hästi palju võtta saanud, et mix ma ei arene :):P). Ja tuli välja, et Roiu tanklas oli elektrikatkestus ! Õnneks vedas auto Tartuni välja, nii et lõppkokkuvõttes kõik laabus. Lõpp hea, kõik hea  !!!

Aga küsimus jääb õhku - kui laupäeviti hakkab tõesti Kaagvere vahet mikrobuss sõitma, siis kas pean tõesti loobuma laupäeviti väljaspool kodu elamisest ? Või pean tõesti Tarbusele "armastuskirja" saatma... Silver ja Ly olid juba valmis bussifirma kontorisse minema. Mismoodi siis ikkagi ratastoolis inimene peab linna saama, kui see on laupäevase päeva jooksul ainuke buss, millega sinna saab ? Samas - mismoodi peab lapsevankriga emme sel juhul linna vahet liikuma ? Minu ratastool näiteks käib kokku, aga lapsevanker üldjuhul ei käi...

On kuulda hästi virisemist just Tartu linna bussiliinide kohta. Mina ei ütle Tartu bussijuhtide kohta ühtki halba sõna - tänagi taheti mulle igati abiks olla, ja naeratati ka. Aga kõik puuetega inimesed ei ela ju linnas. Kas siis maakad peavad tõesti kodus konutama, või 10 korda suuremaid summasid välja käima, et linna pääseda siis, kui neil parajasti vaja ? Pealegi, elu ei seisne ainult arstil ja asjaajamistel käimises, vahel tahaks nagu sünnal ka käia. Ja nt arstile tuleb jõuda kellapealt - õnneasi, et täna midagi tähtsat toimumata ei jäänud...

On vist väga palju soovitud, et maaliinidele jõuaks ka kord normaalsed madalad bussid. Aga sellestki pole kasu, kui mõne kliendi ees võib uksed lihtsalt kinni lüüa...