Jess! Õnne kukkus!

  

Kastres 10.07.2011 MaMa kontserdil

 Loobusin ühest heast asjast, kuid sain selle eest mitu head asja vastu. 

Täna  oleks võinud minna Kastre pargikontserdile. Toomas Annit kuulama. Olin nädal kahe vahel: minna või mitte minna.  Kindlasti pole Toomas Anni mu väga lemmik, välja arvatud ühe lauluga. Teisalt, oleks võinud minna vaatama, milline on täna hooldekodu  park - ei ole mitu aastat seal käinud...   Oleks ehk kohanud tuttavaidki...

Muide, just Kastrest, hooldekodust "Härmalõng" äratulekuga, mis on olnud mu elu üks hulljulgeim ja ainuõigeim samm, sai minu praegune mina ja elu juba 16 aastat tagasi alguse. Täna olen enesekindlam kui kunagi varem. :)   Soovin veel teha hüpet ülespoole!!!

Kontserdile ma ei läinud.

Mul tuli mööbeldamise ja koristamise tuhin peale. Ega suurt ei teinudki. Söögilaud ja kolm tooli  on pisut teisiti. Kuid tuba kohe uus! Laua juures neljas või siis esimene   koht on ikka ja alati minu (ratastooli) oma :D 

Siis avastasin, et vaja lauale lilli. Vaja metsa vahele minna lilli korjama. Ega ma ei teadnudki, kas seal lillekesi on... Vaasis on nüüd  metsmaasikaõied (hästi pikade varstega ja lopsakate õitega) ja nõmmenelgid või mis iganes nad on. Ära tegin! Paar päeva tagasi punase roosi päeval lubasin facebookis kinkida iseendale ühel päeval roosi või põllulilli... IIHHII, kingisin metsalilli! 

 

Metsa vahel jalutades kuulsin sel aastal esimest korda kägu. Õnne kägu. Oli õhtune aeg juba. 

Olen aastast aastasse kuulnud hommikuti esimesena  hoole   kägu läbi avatud akna.   See uskumine - hoole,  leina ja õnne kägu  - võib küll tühine.  Naljanumber. Aga arvan siiski,  et mingi tõeraas selles uskumises ajast aega on peitunud...   Vähemasti on hea mõelda, et  järgmise suve esimese käo kukkumiseni võib looda õnne vahelduseks muredele. 

 

Homme  tuleb minule üllatuspäev! Mul ei ole aimugi, mis plaanivad tüdrukud.  Päriselt ka! Usun, et homme tuleb väga vahva päev Johanna ja Kristiga :)  Täna lõpetas Johanna selleks korrakski  töö  abistajana, seega homme tuleb ta  ka sõbrannana.    Niisiis, üle pika - pika aja tehakse mulle  tõeline üllatus! :)

Olen põnevil! ;) 

Sirelites ka tädi Taimaga :)

Üllatused ei saa kunagi otsa. Mitte iialgi. Ei positiivsed ega negatiivsed üllatused. See teebki elu põnevaks. :)

Sirelides ja...

 Lubasin hiljuti,  et näete pilte, kus olen sirelites tädi Taima ja onu Valdeko koduõues. Nüüd siis näetegi :)

Ja pilt lähemalt. Sületäis sireleid olid mitu päeva vaasis mu laual.











See nädal on olnud ja on lõpuni suhteliselt tihe ja põnev,  rõõmuski.
Kuigi täna  mõistsin, kui habras on  elu... Üks kogemata valesti  neelatud herneski võib otsustada elu ja ... See on minu puhul suht sagedane, et ajan miskit  kurku. (Minu neelamis eripära, mida pean hoolikalt jälgima, kuidas neelan ja kui suuri tükke söön... Seda teavad vähesed....  Vale oleks arvata, et olen  ahne või muud taolist...)Aga täna oli asi natukene hullem... Õnneks mu ümberingi  rahulikud inimesed - lõpp hea, kõik hea.  Aitäh, sõbrad, et  säilitasite üle sekundi tekkinud väikeses paanikas  rahulikku meele !  Ma tõesti ei soovinud ehmatada...
Elu läheb edasi! :) Umbrohi ei hävine... ;)

Elu koosnebki hetkedest

Headest ja halvadest   hetkedest.
Enamusi eluhetki ei mäleta järgmisel  hetkel. On  hetki, mis jäävad meelde ja muutavad elu. Eriti tuleb   meeles pidada häid hetki, ka siis,  kui ühel hetkel tunduvad nad nii mõttetud. Valesti tehtud.
Üks selline hetk on olnud täna 27 aastat tagasi... Appike, kui noor ja õnnelik ma siis olin! Maailm tundus pilvitult valla. Siis saabus aeg, kus vihkasin seda hetke, mulle tundus, et selle õnnehetke olemata olemisel  oleks olnud elu hoopis teistsugusem.... Parem...
Keeruline mõtekäik. Umbes selline mõte...
Ja nüüd mõtlen taas, et hea, väga hea, et see ammune hetk oli. Tänu pisikesele õnnehetkele olengi selline nagu olen.
Naiselik.
Ma ei  karda ega häbene enam  nii hullusti oma keha ega huuli. Vahel harva siiani tuleb see tunne. Huuli ma muide ei värvi  eriti siiani, sest nad pole ilusad... Aga olen õppinud negatiivseid tundeid eirama.
 Ainult  nii riideski käies nagu käin, suudan särada ja õnnelik olla.
Võite küll mõelda, et ma pole iial iseend häbenenud ega endaga võidelnud. Nii see ei ole. Olen olnud endaga pahuksis küll ja veel.   Juba mõte suudlemisest ajas mind paanika... Mitte nagu tavaliselt tüdrukud "eputavad, mis nüüd", vaid tõsimeeli püüdsin hiilida  iga hinna eest kõrvale... Mõned kuud õnnestuski - ja muidugi ka iseenda eest pagedes, mitte aind peika eest... Sest mul ei olnud üleüldse huuli ega suudki, enda meelest...
Ajab ju muigama!!
Kuid see oli  nii enne seda  õnnehetke.

Häid hetki ei tasu keelata, sest mitte iial ei tea, kuidas nad elu muutavad! KUIGI järgmisel hetkel võib tunduta vale ja valus...

Lootuseni...

Ega  mul ei olegi erilist blogida. Kõik on tavaline, kuid alati miski ebatavalist ka. Erilist.   Viimasel päevadel olen mõelnud jälle omaenda luuleridadele,  mis kirjutasin aastaid tagasi...

                                                ÜKSINDUS
Üksindus on värvitu vari eluringil
Üksindus on maitsetu mõru muremaik.
Üksindus on padjapisara kuivanud rõskus. 
Üksindus on jäätunud silmahelk tolmuses peegelpildis.
Üksindus on praokil karjuva suu suudlust ootav vaikus.
Üksindus soovib olla voolava kristallselge allikavee sulin mustades mõtetes. Mõnikord. 
Üksindus on tihtilugu tuttav naerude kajas.
Üksindus on sagedasti vaenlane talvisel rannaliival mineku jälgedes.
Üksindus võib lootust andev sõbergi olla. Seda küll harva. Sireliõie õnne neelamishetkel näiteks.
Üksindus ei tunne kellaaega. Ta hiilib kaugemale, samaaegselt tormab ligi millal iganes.
Üksindus igatseb pugeda salamahti teise üksinduse sülle... 

 Muide, täna seises (ok, ratastoolis istudes) ühe sirelipõõsa, mille oli tänane torm mahamurdnud, õitemeres, sain aru, kui oledki murdunud ja  üksinda,  on kuskil keegi ikka, kes sinust hoolib...
Sai niisama külas käidud. Loodetavasti lähipäevil näete piltigi,  kus upun sirelitesse... Kirjuta  veel, et ei näe sireliaega   nagu just üks päev blogisin - ja järgmisel hetkel  on juba palju sireleid ümberringi :)        
Eile leidsin  Tartus südamekerguse. Seda  olin  otsinud  ka kaua - kaua. Mu süda oli raske. See häiris  mind. Vaevas...  Nüüd võib, mis iganes olla ja tulla, kuid  usutavasti olen  südamekergusega tugevamgi jälle.  Ka positiivsusele... Ja üksi olemisele...

Siiski loodan, et saab tulema ootamatusi täis ja üllatuste rohke suvi!