teisipäev, juuni 14, 2016

Jõhvi näitusest jaaniõhtuni

Täna oli niisiis rõõmus taaskohtumine Kristiga, kes hetkel hakkab natuke mind abistama. Mul tõesti
hea meel, et Kristi taas minuga. Nagu kaks aastat tagasi, suvel. Suvi 2014 oli mu elu üks parim suvi!

Natukene naeratan hea pärast omaette sellepärast, et abistajad, kes on lubanud enam mitte iial kellelegi isiklikud abistajad olla, on ikkagi aeg - ajalt minu abistajad :) Kuigi sõprus on siis juba palju tähtsam ja lähendab veelgi, minu meelest.

Ja esimest korda üle aastate ma ei jõudnud jaaniõhtule kurbusega mõtlema hakata, tegemisi on olnud niivõrd palju, kui Kristi küsis, mis ja kas ja kes jaaniõhtul mul... Lepisime kokku, et lähme kuhugile koos. Kristi mu päralt! Kus see üllatav jaanilõke on, kus mind/meid leida võib, ma veel ei tea. Kui kellelgi on pakkuda jaaniusse ja sõnajalaõisigi, andke teada mulle :) Igatahes tuleb tüdrukute jaamiõhtu! Mehed muretsegu jaaniööl enda eest ise :P :)

Eile sain viimaks 20. aprilli "Elu - vikerkaare - värvide" näituse avamise pildid Jõhvi Advendi kirikus. Pildistas pastor Ruslan.

 Isikliku abistaja Heleriniga
 Pastor Aleksandr tutvustas ja tõlgis mind vene keelde.
 Näitame altari lavatrepil, kuidas saab ratastooliga trepist käia.
See oli küll esmakordne, kui altaritrepil sedasi liikusin.


 Miks mul kummaline nägu?
Ei tea... Olen vist nii asja sees...
Kiriku kohvikus oli imehea lõunasöök ja vestlus jätkus

Nüüd, juba reedel avan Kuressaares avan "Igatsusevärvide" näituse. Hakkangi praegu Saaremaa sõidu ettevalmistama...

esmaspäev, juuni 13, 2016

Meeldetuletus: näitus Kuressaares

 Avan oma näituse
"Igatsusevärvid"
17. juunil kell 17.00
peakorruse saalis
 Lossihoov 1, Kuressaares
Tulge rõõmsasti värvilisi igatsusi vaatama ja kuulama :)  

pühapäev, juuni 12, 2016

11. juuni Stroomi rannas


Eile olin niisiis suvitasime Stroomi rannas. Kõik  sujus mul suht hästi. Seekord pidin hakkama saama isikliku abistajata.

Katiga sai meenutadagi ammuseid aegu, kus saigi koos möllatud. Me sõprus sai muide alguse ajakirja  "Nooruse" kirjanurgas, mis oli sama popp, kui praegu facebook. Arvan, et aasta võis olla siis 1984...85... 
 Meres vett vähe - mõtlesin, et võiks lausa jalutada Soome :)


Tiia ja Liia, kes kleepisid omal ajal Haapsalu haigla palatiseinad joonistusi täis. See oli loomulikult keelatud. Me ei jätnud jonni...

Nüüd võime oma maale riputada kõikjale!!!

 Liia ja Tiia võitsid jonnimisega :D :P
 Usutavasti me kolme - minu ja Liia ja Mella - kunstniku tee sai alguse Haapsalus. 
Aasta siis võis olla ehk 1983...



Mu selja taga sõber Pets.



Aga eilne parim hetk oli, kui kohtusin üle 20 aasta vanaonu Robiga. Just olin öelnud Katile, et ei näe sugulasi... Ma ei tea isegi, miks nii ütlesin - tavaliselt ma tean, et sugulased ei soovi minuga suhelda... Aga praeguse Kari tänaval suvitasin igal suvel nädal , ka Stroomil.  Vanatädi Hilja juures, kes nüüd ammu kuskil, kus meid pole... Ja sedasi ei teadnudki, mis vanaonu Robist saanud on, kuidagi kontakt kadus... Ja eile siis nägi ta mind :)


 Järgmine kord võtan julguse kokku ja lendan ka pea peale.
Tahaksin näha, mismoodi mind ikkagi "pääsetakse"... 

Festival "Puude taga on inimene" on selleks korraks niisiis läbi. Võib - olla on see minu viga, kuid miskit väga erilist üritusest mulle meelde küll ei jää... Kohati näis, just näitusetelgis, et korraldamisega möödalaskmisi... Aga äkki olen ma kunstnikuna liiga nõudlikuks muutunud, kuid kui avastada, et maalidele ei jää kuidagi ruumi, siis... tulevadki küsimused... Vaatajad kindlasti ei pannud miskit tähele, sest pannime Silveriga siiski kõik kümme maali väikesemale ruumile - loov olla on ka  kunst :) 

Kas suhtluslõhe vähendamine , mis seekord oli festivali moto, täitus - sellest julgen natukene kahelda... Aga noh, mina kui kunstnik jäin oma pisikese näitusega, mille järjekorra number oli tegelikult juba  38, rahule. See ongi kõige tähtsam! Samas nägin mitmeid sõpru ja tuttavaid...

Suur aitäh, Silver ning Kati ja Pets :) 
Pildid Silverilt.

Praeguseks on mu närvipinge langenud. Siiski sain taas minna ja olla ja tulla :) Järgmine sõit on kohe varsti Saaremaale.

Ja muide, esmakordselt oli mul kaks näitust samaaegselt üleval. Ühel päeval. :) Jõhvis. Tallinnas.

                                
Silveril vist hakkas täna hommikul igav - proovis sõidutada Pätutki.



neljapäev, juuni 09, 2016

Vajan ikka veel isikliku abistajat

 Pean kahjuks ütlema, et eelmisest tööpakkumisest ei olnud kuigi palju kasu. Kohtusin päriselt ja vaid näoraamatus tõesti mitmete asjalikke tüdrukutega, kes loobusid siiski isiklikel põhjustel. Kuid keegi ei öelnud, et nad ei soovi seda tööd ning  võib - olla paar tüdrukud tulevad edaspidi tööle veel.
Loomulikult mul on hetkel hästi keeruline olukord, sest mina ei saa samuti mitte kuidagi oma tegemistest  ega plaanidest loobuda - see on lausa võimatu. Samas saan aru tüdrukutest. 
Usun, et nüüd peaksin leidma abistaja, kes tuleb ja jääb kauemaks.

Panen selle töökuulutuse igale poole. Aga oma blogigi ikka:

Vajan isiklikku nais - abistajat.

Minu isiklikuks abistajaks sobid Sina, kui oled
kohusetundlik
usaldusväärne,
rõõmsameelne,
rahumeelne,
tolerantne,
julge ja keskmise füüsilise jõuga naine.
Töö sobib hästi üliõpilastele või lisatööna.
Isikliku abistajana on Sinu tööülesanne mind füüsiliselt abistada nii kodus kui  tööl, samuti kõikjal, kuhu lähen. St elan täisväärtuslikku elu Sinu abiga. Isikliku abistajana abistad täpselt nii palju, nagu mina soovin, nendes toimingutes, mida ütlen ja millega mina füüsiliselt toime ei tule. Naljaga võin öelda, et isikliku abistajana oled mu käed ja jalad, kuid mitte minu mõistus!
 
 Olen   tööandjana paindlik. Isikliku abistaja tööajas on Sinuga võimalik teha alati mõlemale poolele sobivaid kokkuleppeid. Töö avardab silmaringi, saad uusi kogemusi ja võib - olla ka uusi häid tutvusi iseendale.  Enda poolt luban rahulikku ja mõistvat töökeskkonda, vahel reisimist. Töötasu tunnihind on hea.
Ma olen väga õnnelik, kui saad mind abistada ehk tööl olla kuus vähemast 50 tundi -  veel parem kui parem! Kuid mu abistajaskonnas on peaaegu alati  mitu isiklikku abistajat.

Tööle soovin ja ootan Sind tööle nii kiiresti kui võimalik.
 
Huvi korral võta julgesti kontakti minuga: tiia.jarvpold@gmail.com või 5529317 (vastan ka sõnumile).

Las olla kõik...


Eile käisin kontserdil Laululaval "Las olla kõik" . Super mõnus. Ivo Linna ja Tõnis Mägi on ägedad küll. Ja Jaak Jaola tõepoolest hõljus kuskil Laululava kohal...
Unustasin paariks tunniks absoluutselt kõik mured ja jamad. Laulsin ka kaasa. Aitäh, Johanna, et nägid mu kahtlust, kas osta või mitte piletid, kellega minna jne ning tulid - olid minuga! Et olid minuga taaskord üks päev kauem, kui eelmine kuu kokkuleppisime - aitäh sellegi eest.
20 aastat tagasi jäi kontserdil käimata, miks - ei mäleta, kuid mäletan, et tahtsin väga minna... 

Fb inimesed juba teavad, et mul lendlevad liblikad kõikjal. Siin on ka pilt, et liblikad on tõesti olemas. Kardinatel.

 Väga minulikud - kas pole! Sain Piretilt, kes arvas esmalt, et on minulikud kardinad ja kes aitas ka ette panna. Oi, kui kaua olen otsinud erilisi suvekardinaid  - ja nüüd tulid ise ootamatult minu juurde. Akente ette.

Vahel ongi nii, et ei peagi asja saamiseks midagi tegema. Lihtsalt asjadel lubada olla nii nagu nad on. Ühel hetkel ongi kuidagi olemas, mida oled ammu soovinud.

Muidugi ka minu sees on igasuguseid liblikaid :)
Mõned on värvilised ja õnnelikud.
Mõned liblikad mustad - hallid...

 Ausalt öeldes, mul on pinge laes. Kõik ei ole ikka õnne - liblikaline nagu näib. Aga see on ju elu.  Elus peabki olema kõik...

Tallinna homme ja ülehomme päev hakkab kuidagi lahendama. Kuigi küsimärke on veel küllaga...  Selja taga on unetu öö ja nüüd mõtetest paks pea.  Loodan siiski, et kõik laabub... Ega mu närvikõdi ei kao enne, kui laupäeva öösel kodus tagasi olles. Omas voodis...

Aga kui keegi siiski saab homme õhtupoole ja laupäeval veidikenegi Stroomi rannas abistada, siis palun võtke kontakti minuga. Muidu mu sõbrants on olemas, kuid lisakäed on teretulnud. Siis saame Katiga ka niisama sõbrannatada... :)

Loodame, et sõber - auto sõidab kenasti...