Päris hea päev oli eilne  päev. Päev, mis lõpes kolmveerand tundi tagasi.
Mitu väiksemat asja hakkas taas edukalt edasi liikuma. Ja veel enne, kui mina jõudsin edasi mõelda ja konkreetselt küsida millal ja kas, küsiti seda minult. Aitäh, sõbrad, et olete olemas ja mõtlete minule  mõni hetkki! 
Usun, et enne päris sügist saab  mu kodus ühteteist jälle korda.
See on hea tunne.

Tuleb olla lihtsalt enda vastu konkreetne. Rahulik. Unistusi ja soove ja plaane ei tohi unustada.  Ja siis hakkabki edenema kõik pisut üllatuslikult taas.

Tuleb armastada rõõme ja muresid.
Armastada ausalt.
Ja siiralt.

Kohutav on kuulda, kuidas kaob usk armastusesse. Kuid minu meelest siis kaob inimestel usk iseendassegi. Kuid mis siis järele jääb... Vaenust ja vihast, ärakasutamistest ja tagarääkimistest, valedest läbiimbunud maailm... 
Siis mina astuksin maakeralt maha!
Kuigi valelik ja vaenulik on see ilma elu juba täna,
kuid siiski
armastuseraas on ikkagi veel alles. Igaühes meis. Loodan seda.

Oli isikliku abistaja Ly esimene tööpäev või õigemini tööõhtu. Edukas. Kuigi nägin, kuidas väsis, kuid tal oli pikk päev möödas juba. Tean, esimesed tööpäevad ongi väsitavad. Igal tööl. Mina olen Lyga rahul :)

IAT-st ja paljust muustki - jälle...

Facebook´is tuli jälle teemaks IAT.  Et seoses töövõimereformiga peaks olema see aktuaalne. Kas ikka on... Selles kahtlen jätkuvalt sügavalt. Nagu kahtlen reformiski... Kindlasti ei ole ma nõus, et teenus peaks olema tasuta, küll olen vägagi nõus, et IAT peaks olema puudega inimesele piisavas mahus tasuta st riik/omavalitsused peaksid suutma teenust rahatama normaalselt.
Veel arvasin fb-s:  Ühelt poolt, ei ole isikliku abistaja tööd väärtustatud veel. Seni kuni seda ei suudeta teha, lonkab kõik see sisteem... Sageli arvatakse, et üks kindel isiklik abistaja peabki olema aastaid - see ei ole mõeldav. Jah, hea on, kui aasta kaks, kuid siis tuleb kindlasti üldjuhul sõprus (ja maailmas on näiteid veel rohkem, et tuleb armumine ja armastuski) isikliku abistajaga, kuid sõbrateenus ei ole IAT - sellest tuleb vahet teha ja väga kindlat, muidu võib tekkida vastupidine, halvem olukord.. Heast töösuhtest ja sõprusest võib tekkida ka pahameel ja nii edasi. Kolme aastaga on olnud mitmeid ja mitmeid isiklike abistajaid, kellega oleme nüüd sõbrad ja sõbrannad, ja usun / usume, et see roll jääb aastateks. Igal tööl on seega mitu külge, millega tuleb kindlasti arvestada. Isikliku abistaja töö on väärt töö, isegi siis, kui see kestab töövõtjale lühikest aega. Avardab silmaringi jne. Mulle kui tööandjale ongi vist see kõige pingelisem, et tuleb pidevalt uusi häid töötajaid otsida ja leida... 
Ja veel mõtlen ikka ja jälle, et erivajadusega inimesel peaks olema kindlasti õigus öelda, kui suures mahus st mitu tundi päevas/kuus/aastas IAT-d vajab - keegi teine, ametnikud ei suuda seda päris õieti inimest hinnata. Kahjuks siiani, õnneks küll vähem juba, on meil eelarvamine, kui inimene on nähtava füüsilise puudega ja veel kõnest ei saa kohe aru, siis automaatne arvamine, et tal tugiisikut või/ja eestkostjat. Isiklikust abistajast ei teada veel nii hästi ja palju. 
Mul isiklikult on olnud IAT 17 aastat. 
Ma ei kujuta oma elu teistmoodi ettegi. Enam. 

Huvitav on see, et uued ja õiged isiklikud abistajad tulevad õigel ajal. Olen tegelikult maist saadik töövestlustel kohtunud viie - kuue tüdrukuga, kes ei olnud päriselt minu inimesed... AGA tegelikult mul oli olemas abistajana Kristi ja  juulis natuke vähem ka Helerin. Järelikult, mul polnudki tühja kohta uuele. Ja mul on olnud kaks imevahvad suvekuud. Nüüd küll loodan ja usun, et praegu olen leidnud kaks toredat tüdrukut... Sest üleeilsest tekkis mul tühi töökoht. Kristil oli  viimane tööpäev.  Kuid, üleeile kohtusin Lyga, kes tegi kohe proovitunnid ja minu meelest meil sai kohe hea klapp. Loomulikult tuleb veel meil teineteisega paar päeva   harjuda, teineteist tundma õppida, kuid mul on küll hea tunne juba praegu. Homme usutavasti  tuleb juba Ly tööle.     
Järgmine nädal näeme Mariannega teineteist. Tema lubab septembrist tööle tulla. 

Oi, tüdrukute nimed võivad  küll sassi minna...  Ausalt, ma pole veel nimesid sassi ajanud. 

Kristile aga armas tänu! Kindlasti suhtleme Kristiga edasi ja veel kaua - kaua. Juba täna suhtlesime. Ma ei lubanud, kuid ta siiski muretseb, kuidas mul läheb.   
Olen üksi...
Ja alati abistajate vaheldumisel tekib "vanadel" headel abistajatel mure, kas kõik sujub ja laabub... Kuid hoopis teises rolliski, sõbrarollis... 


Üle aastate vaatan täna silmanurgast olümpiat. ´Kui noor olin, sai vaadatud õhinal... Nüüd on mitmes olümpia, mida vaatan silmanurgast...

Kingitused - pisemad ja veidi suuremad

Tänased kingitused:
kohvis karamell,
sidrunikoogiga kallistused,
üle meetri pikkune oranž gladiool.

Aitäh, meile ja teile, kes teavad, mille eest ma täna tänulik ja õnnelik olen ;) :)

Ja kindlasti on me südametes kingitused, mis on kõige suuremad, kuid milledel ei ole maitset, käega katsumise võimalust ega ühtegi mõõtu. Need on elu õppetunnid, kui oskame neid kingitustena näha. Südametega  näha.
Igas päevas on pisim kink.

Suurest rõõmust...

... võib kasvada veel suurem rõõm või
kohutav kurbust.

Miks küll unustan rumalasti ära, et  mina EI tohi ealeski otsatult ja meeletult rõõmus olla, sest  siis ununevad kõik võimalikud ohutundeid...
Jah, õnnelik on olla pagana raske.
 Siiski ma vist ei suudaks kaua õnnetu olla...
Otsustasin ühe probleemi südamehääle järgi lahendada... Ma tegelikult paar kuud tagasi ei osanud uneski näha tekkinud lahkheli, ja mis varjutas minu olemist...
Aga nüüd olen targem.
Targem ja rahulikum, kindlameelsem.

Tegelikult ei olegi midagi väga pahasti.
Millegi uue algus ehk. Jälle.
Kuigi läbi pisarate ja siiski suure kurbuse kaudu.... Huvitav, alati, kui tuleb mul miskit head, pean südame tegema kõvaks ja õrnaks üheaegselt ning patja nutma, enne kui tuleb hea ja uus, mida ei oskagi jälle ette aimatagi. Terve elu on see olnud.
Vahel mõtlen, et ehk aitaks haiget saamisest... Hakkan teistsuguseks... Aga ma ei oska.  Ma ei oska olla tingimustega või julm või omakasupüüdja või vinguja... Kui need omadused oleks mul, ehk saaksin ehk vähem haiget...
Veel mõtlen, kas inimese puue loeb nii palju, et puudega inimene peabki leppima AINULT igasuguste väikeste asjadega  või teda saabki kuidagi ära kasutada, et olla rahul ja kuidagi  naeratada ...
Seda mina ei suuda.
Selle asemel, et leppida väikeste asjadega, mis tähendavad siiski palju rohkem kui arvatakse, mina loobun ja hakkan otsast peale...

Nüüdki pean   taaskord hakkama unistama oma autost...
Kuigi otsuse langetasin mina, kuna ma ei jaksanud "sõdida" omaenda lapsega. Ja kingisin auto talle ja ta müüs ära (kuigi auto veel minu nimel),  et osta jälle uus. Mina ei näe sel küll erilist mõtet, kuid kingitusega saab teha ju mida iganes...
 
Loodan siiralt ja kogu südamest, et mu poiss mõistab mu soovi, et tal on võimalus siiski parem oma elu luua kui mul. Et tal minevik ei hakkaks segama... Nüüd otse edasi. Tagasiteed ei ole...

Olen ausalt tuhandeid kordi mõelnud,  kuidas peaks lastele lahkuminevikut ja hullemal juhul lähisuhtevägivalda selgitada ja rääkida, et see kõik pole süü ja vanemat armastavad neid endiselt - et mineviku valus jälg ei hakka suuri täiskasvanud lapsi kuidagi segama ja piinama... Ma vastust ei tea. Ma aga ei suuda varjata, et jälle on mul tunne, et mina   olen süüdi, mis meil toimus ja mina ei ole andnud kunagi  endast kõike ja parimat... Ma isegi ei saanud õpetada, et oma kõige väikesematki asja peab hoidma südamega... Et iga pisiasjagi tuleb valita südamega...
Kuigi täna tean, et vägivallale ei ole vabandusi.
Löömine ei ole armastus. 
Valetamine pole usaldus.

Mul on väga kurb.
Mitte isegi sellepärast, et mul ei ole enam kaua -  kaua unistatud autot, mis tegelikult oligi ainult minu käsutuses ainult üks päev - see imetore Pärnu päev.  Ma pole kurb, et jääb laen maksta tuulte... Isegi mitte tuulte, sest  Sillu sai siiski suure kingituse, mida kõik lapsed ei saa oma vanematelt ealeski.
Nii kummaline kui ka see praegu ei tundu mulle endalegi, aga mu hing on rahul. See oli ainuõige otsus. Vastasel juhul oleks tulnud suurem probleem.
Usun, et see saab väga heaks õpetunniks  mulle kui ka Silverile.

KUID
kurb olen kogu elu kaotamiste pärast... ja kui palju olen  nutnud, et miski jäi pooleli ning lõpetamata... See teeb valu. Haiget. Kuigi olen alati otsast alanud ja mõndagi teisel kujul saanud...

Lõppkokkuõtes
mu elu on suur rõõm
Suur rõõm, et  mu ellu mahub pagana palju
elamusi,
naeru ja nuttu,
kurjust ja headust,
armastust ja viha,
kaotust ja leidmist,
õnne ja muret,
andestust...

Ma olen siiski õnnelik, sest tean, et õnnelik suudab olla vahetevahel õnnetugi. Seda lihtsalt vaja.
Elu peab olema tasakaalus.

Ma poleks seda bloginud, kui selles polnud probleemis juhtumisi üks oluline asjake mulle



  

Roosa daam...

... Kuressaare Lossiaknal eelmisel esmaspäeval

Need pildid ei ole küll väga hea kvaliteediga, meil Kristiga oli vanem mobiil, kuid usun sellegipoolest õhkub neist miskit sellist, mida teistes piltides ei õhku... 

Ja eilsele blogimisele tagasi mõeldes, otsustasin jääda iseendaks.
Tiiatibuks :)