Ma elan ammu juba südame järgi. Nii on lihtsalt kõik elukese mured ja rõõmud kordi armsamad ja lahendatavad,
Mõistus pingutab üle.
Süda laseb rahus olla. Rahulikult seedida... Mõnikord pole hea rõõmutseda üle võlvi. Eriti siis, kui rõõm on poolel teel. Kui soovida veel suuremat õnnerõõme. Sinnani on veel minna...
Mõistus tõrgub uskumast, et üldse kodu kunagi vahetan... Minusugusel erivajadusega hingel see keeruline sotssüsteemiski, arvatavasti, juba... Seda piuksub ka südamehäälgi hoiatavalt, kuid palju vaiksemalt.
Kes julgelt ei proovi, see šampusepokaali ei hoia varvaste vahel!!!
Ja kuigi see kodu on armas, elan unistuses hoopis avaramas ja paremas ja uhkemas kodus, kus saab hommikuti teraassil kohvitada ja naudita hea päeva algust... Ma ei tea veel aimatagi, kus kudu on... Kas peabki kõige teadma... Või usaldada üllatusi, mis suur maailm ja universum pakuvad...
Muide, see on blogi 6027 postitust
20,5 aasta jooksul.
Vaatamisi selle ajaga on olnud 1741379. Endale on see number müstika, kuid ChatGPT arvates on tõene. Olgu, kuidas on, kuid olen ´midagi suurt ära teinud. Võin teha pai iseendale kui ka lugejatele.💕💖
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar