Hea sujuv nädala algus

Tuleb. Tuleb see hea hoog edasi tormata. Edasi rallita :)

Ühtäkki on mul käsil mitu - mitu väiksemat ja suuremat isikliku projekti. Kui rääkida poppimalt. Lihtsamalt öeldes, mul on unistusi ja plaane, mida soovin vähemasti enne jõule täide viia. Lõppude lõpuks. Usun, et see õnnestubki, õnnestub kas või osaliselt, kuid hästi, KUI olen veendunud, et kõik on siiski minu enda teha. Minu kätes. Minu jalgades. Ma ei saa looda kellelegi teisele.
Loomulikult vajan abi.
Küsin abi. Julgelt.
Aga meist mitte keegi ei suuda elada ega olla päris abita. Me ei mõtle lihtsalt selle peale sagedasti. See on normaalne. Loomulik. Igasugused teenused ja firmad jne on ellu kutsutud selleks, et muuta inimeste elu kergemaks.

Eile - täna on olnud asjalikud päevad. Neis on olnud asjaajamisi, oste ja ka lihtsalt rõõmsat tuju.  Olid paar pisemat asja, mida olin soovinud ammu - ammu osta. Nüüd on need olemas aastateks. Lihtsalt leidsin poeriiulitelt asjad, mis naeratasid mulle vastu. Ma tavaliselt ei osta ühtegi asja ega eset, mis ei naerata mulle. Ja kui vahel ostangi, siis nad ei saa kunagi minu omaks päriselt. Ei hakka kandma. Ei kasutama.

Tore oli eile lühemalt või pikemalt aega kohtuda inimestega, keda ei olnud kaua - kaua näinud. :)

Homme teen maalimis - tööpäev. Võtan eesmärgiks nädalas paar päeva tegeleda kunstiga. Loomisega.
Ka kirjutamisega.
Siis tulevad teised tööd, millega tuleb samuti loovalt ja hoogsalt tegeleda.

 Septembri lõppu poole lähen usutavasti kahel korral Tallinna. Võib - olla rallin Pärnumaalegi. :) Kõikjale ikka asjade pärast, mis on mulle väga olulised.

Varsti lähen proovima, kuidas on magada uue teki all. Kas on voodiski minu tekk nagu Eedenis "Viktoria maailma" riiulil (pikemalt aega)... ;) Käisin kuu paar seda teki piilumas - mõtlemas, kas on ikka selline tekk,mida vajan ja soovin... See on minulik. Eile aga ei olnudki enam seda teki,  kuid hästi sõbralik müüja helistas kohe lattu, sest tal oli meeles, et soovin kollast roosidega teki, ja uuris, kas laos veel on. Oli.  Minu jaoks. Sest riiulil täna hommikul teist sellist teki ma ei panud tähele. Super teenindus!

Pildi klõpsustas eile minu maja ees Mariann.
Aitäh kahe meeldiva päeva eest Mariann ja Katariina.

Hästi pühapäevane pühapäev :) 
Lubasin iseendale lihtsalt asjalikku lõõgastus.

Tegime isikliku abistaja Mariannega smuutit.

Jäin just mõtlema, et ma tavaliselt ei suuda öelda, kirjutada ega mõeldagi, et tegin ise - IAT reeglite kohaselt. Abistaja nagu peaks unustama, tahaplaani... EI, seda mina ei suuda ega pole suutnud iialgi. Isiklik abistaja ei ole siiski robot, vaid ikkagi inimene. Ja kui mina usaldan oma elu osalt, füüsiliselt isikliku abistaja kättesse, siis  on ju igati normaalne ja loomulik, et jagan temaga oma tegemisi jne. Kes saab nüüd aru, mida mõtlen, see saab, kes ei saa aga - tema probleem...

Mariannega.

Oli hea pesukuivatusilm. 

Jalutades metsateel leidsin seenelt oma kaks sõpra. Rallisime üle kändude ja ronisime üle puude, mis oli kukkunud teeradadele. :) Oli mõnus retk metsa

Laupäev, 3. september

Selle sügise esimene lihtne ja väga maitsev õunakook. Koogi natu raputatud aroonia pulbrit, muide.
Olen,  vaadates "Sajandi armastuse" tegemist ja ajaloo tausta, end koogist lõhki söönud :) 
Armastuse eest võitlemine on kestnud läbi sajandite  ja usutavasti kestab lõpmatult edasi. Eks puudega ja / või võimukaid inimesi on olnud enne meid ja on pärast meidki, kes võitlevad üksnes armastuse nimel omaenda elu pärast...

Nüüd olen küll väga veendunud, et mul on vähemasti kevadeni üks mure jälle vähem - mul on tublid ja asjaliku isikliku abistajad. Katariina ja Mariann. Nad kindlad käed ja jalad mulle praegu maini. Teised tüdrukud on lubanud olla olemas vajadusel. St mul on võimalused teha palju neid asju, mida soovin ja olen ikka tahtnud täide viia. Kahjuks mitte kõik ei sõltu siiski ainult minust ja sellestki, kas mul on parajasti isiklike abistajaid või mitte... Aga kui ei saa ühtviisi, saab teistviisi. Usun,  et see sügis ja talv saab olema mulle hästi põnev, teguderohke, töine.
Eks edaspidi kirjutan ikka ja jälle, mida teen ja mida plaanin. Mul endal on juba üldjoones selge, millises suunas lähen edasi. Midagi olulist uut ma isegi ei  soovi. Soovin seda, mis mul on, veel paremaks muuta. Seda, mis ka ei ole nii väga täide viidud, ikkagi lõppude lõpuks ära teha. 

9 aastat ehk 1. september 2007

Minu jaoks on olnud 1. september üheksa aastat tagasi üks suur õnnelik ja edukas muutus paljude seast, mis on olnud mu elus.

9. aastat olen Suu ja Jalaga Maalivate Kunstnike Ülemaailmse Ühingu stipendiaat. :)

Kuidagi kiiresti ja uskumatult ja üllatavalt on läinud see aeg.

Töökalt.
Kurb, kui keegi arvab, et kunstniku töö polegi nagu töö... Et mina nagu ainult istun ja mäkerdan... Kindlasti ei ole see nii.
Võib - olla 9 aastat tagasi tõesti ei osanud ma aimatagi, kui tohutu tõsine töö ootab mind ees, kui soovin kuhugile jõuda... Tänaseks tean, et olen jõudnud tasemeni, kuhu tegelikult ei osanud uneski näha. Võin öelda, et olen hea kunstniku hakatis :) Nüüd on vaid otsetee edasi... ja nüüd tean, kuhu soovin veel jõuda ja milline töö ees...
Hinnaalandust iseendale ei saa enam lubata. 

Kahjuks see aasta olen suutnud vähe mäkerdanud. Lihtsalt nukra meeleoluga ei suuda ma mitte midagi luua.  Võin küll nukrust maalida ja joonistada, kuid siis ka peab olema hea tuju. Hea vaim peal!
Õnneks on aastas veel neli kuud - jõuan veel piisavalt tööd teha.

See maal pildil on pooleli olev maal. Jälle hästi suur. See suvi on mul liblikade suvi, igalpool on olnud mingid liblikad (aga mitte kõhus!!!), siis otsustasin, et pean ühe liblika ka lõuendile panema. Hingerahuks. Mis liik ta on - ei oska öelda. Uurisin küll Kristilt liblikade kohta nii mõndagi... Et pilt saaks natukene loonmulik, tõetruu... AGA see kõik pooleli olev töö...

Seega, loodan, et suudan ja soovin veel aastaid ja aastaid värvidega mäkerdada :)

OO,lõpp ja algus

Kuidas soovisin ja ootasin selle augustikuu otsa saamist. Liiast keeruline ja raske kuu oli. Aeg kui selline... Meenus, kui käisin Ahvi aasta vastuvõtmise üritusel, siis jäi kõlama, et ahv tembutab sügise poole ja ellu jäävad iseendaks jäävad inimesed... Ega ma eriti ei usu niisugusi arvamusi, kuid miski on neis siiski tõde, mida tuleb ja saab uskuda.
Terve aasta jooksul olen tõmmatud sedeleid ja õpetussõnu, mida nüüd lugedes saan aru, kui õigesti on nad mulle sõnumeid edastatud. Mis kõik võib sel aastal juhtuda ning kuidas mina kui teelkäija peab käituma.
See kummaline.
Tekitab veidi kõhesust.
Siiski annab turvatunnet.
Turvatunnet, et miski ei juhtu lihtsalt niisama. Juhtunud asjadel, tunnetel ja tegudel on oma eesmärk, mida sagedasti kohe ei saagi mõista ega näha.

Loodan, et tulev aeg, septembrikuu on millegi uue ja algus. Ma ei mõtle ainult kooli algust taas. Kõrgkoolis on algus juba alanud.
Kõik on suhteline. Aeg ja algus ja lõppki ju...
Mõtlen, et ehk tuleb ellu midagi sellist, mida olen ammu - ammu soovinud. Mingi muutus. Midagi päris uut ja enneolematut ma ka ei soovi. Soovin enda arenemist ja tegeleda asjadega, mis mulle südamelähedased. Jääda iseendaks, kuid veel rohkem õppida, kuidas jagada end teistele just sellisena nagu olen...

Elus olemine ja püsimine on parim õppetund. :)

Soovin selle sügava jutu lõpuks kõigile lihtsalt üksteiste mõistmist ja hoolimist uuel kooliaastal. :)

 Muide, mina läksin täpselt 40 aastat tagasi esimesesse klassi.  Aru 8 - klassilise kooli, mida enam ammu ei ole... Ja see päev on selgelt meeles. Kukeaabitski on siiani mul raamaturiiulis, natuke küll katki, kuid ikkagi on alles :)