Natu naudingut...

 ... argipäeva 😉

Olen tähelepanud viimasel ajal, nii aasta pool, et kui on raskem hetk, tuleb seda mitte mäletada iga hetk... Vaid lihtsalt lahti lasta ja mingit jama tänada, et tuletas meelde, et on palju parematki.  Jamale saab tavaliselt kaht viisi reageerida, kas võta enda sisse ja hakata end süüdistama kõikidest maailma pattudest või mitte. See tähendab, olla oma tões ja teada, et olen endast andnud kõik hea, et probleemid ei saaks tekita. Ja kui teiste arvates on tekkinud, siis on nende valik. Minu usun, et kõik jamad ja probleemid lahenevad kord niikuinii  ning tulevad uued... Sest  vahel neidki vaja.

Vaja edasi minekuks. Vaja leidmaks iseend taas ja taas...

Niisiis...

Elvi tõi vahtra ja kaseoksi tuppa.  Tegime pilte... Tundsime hästi. Ka Kass Bongo. 

Nautisime tükikest kevadet toas. 

Mul tuli meelde, et ma pole kaua istunud aknal... siis  olin kindel , et Elvi jaksab mind tõsta aknale... Mitte kõik inimesed ei suuda seda teha  või ka ei julge ... Enda tõstmiseks kõrgemale peab olema vastastikune usaldus. Aknal istudes tundub alati oma elamine teistsugusem ja maailma õu ka.

 Tegin aiamaa-tiiru.  Jalutuse metsa vahel.  Ilm oli päikeseline, kuid jjahe. Hea, ett panin talvejobe selga... 

Minu aiamaa oli selline nagu lootsin. Mõni õis... Hoolt ja tööd vajab... Üks vaarikas on kasvanud valele poole le, aga pani naeratama - vaarikas ikka... Eks näis, mis teen temaga... Täna ma ei teinud midagi. Lihtsalt vaatasin.

Aiatibi, pildil kaugemal kivikuju, seisis ilusti. Tahab natu värvi juurde... Saab ka, kui soojemaks ´läheb ja saan paljajalu olla. Ajatibi tissid on väikeseks kulunud...  Kindlasti ta tuleb minuga kaasa, kui kord kolin...

Täna oli minu lisakäed ja jalad Annabel.

Oh, issakene, need võtmed ja lukud

  Isiklik abistaja Rainer läks viima prügi õue. Võttis võtmekimbu, kus polnud välisuksevõtit - see  tuli meelde mulle, kui ta oli trepikojas...   Lootsin, et välisuks ei lähe kinni, et Rainer saab sisse... ´Kümme minuti pärast sain aru, et tuleb hakata helistama ning küsima ukseteenuse abi, see tähendab, kes saaks minna ust lahtti tegema.

Kõik, kes siin elavad ja kelle numbreid tean, polnud kodus, või ei vastanud... Lõpuks helistasin uuele isikliku abistajale Annabelile, kes elab umbes 15 minuti kaugusel...´Tal on võti olemas. 

Annabel tuli.

Rainer sai tuppa. 

Üle tunni oli möödunud... 

'Ma ei saanud Rainerile helistada ka, et öelda, et otsin abi, sest tema telefon oli siin toas laual. 

Õige võti laual - ei  saa aknastki alla visata...

Sellist narri olukorda polnud iial varem olnud.

Olukorrale kui sellisele olen ikka mõelnud.

Majauksel peaks olema teistsugune süsteem... 

Ja täna õhtu, üksi olles, mõtlen, kas tahan olla suures majas üksi... Päevalgi... Kuidagi kõhe. Kui olla aus.

Kuid see on hoopis pikem jutt...

Rainerile jääb arvatavasti viimane tööpäev minu juuress hästi meelde.

Ta läheb nüüd üle mere avastama  ikka elu. Minu meelest see edasi´kulgemine on lahe.   Küllap siingi avastas Rainer mõndagi...     

Kaltsukas...

 

Käi omaenda riidekapis justkui kaltsukas 😂😂😂 Kõik veel tasuta!!!

Mida hing ihkab...

Panin  täna talveriided suveks ära.  

Avastasin kleite, mida polegi veel kandnud - jess, varsti saab see viga parandatud . Suvi tuleb...i

Ise ka ei usu, et mul on nõnna palju  riideid... Vähemasti paljaks niipea  ei jää ma  😋😉

Selle üle olen õnnelik.  Ja tänulik, et on toodud riideid ja olen saanud ise osta, poodides käia. Olen suutnud mõnd kampsunit hoida paarkümmend aastat...   

Osa hilpe sai minema visatud või  lappideks  võetud. Taaskasutus ju.   

Sai natuke mõnusasti molutatud keset päeva.

Kass Bongo kasutas järjekordselt juhus sülle pugeda. 

Täna oli taas pisut eriline päev, samas  tavaline esmaspäev. Kõik päevad on ju erilised, samas vägagi tavalised...

Hetkel on Bongo arvutilaua all, ta teab, et ma ei luba üle läpaka joosta. 

'Mul saab üha selgemaks.  et seisan kahe tee vahel. See pole risttee. Vaid hoopis keerulisem, kõrgema ja madala tee ehk leveli vahel. Madal on see, kus praegu olen... Kuid mul on soov tahe lennada... Seda piltikult öeldes. On hetki, kui küsin endalt, milleks... Selleks, et  tunda, et elan ja loon veel võimatust võimalikku. Et olla õnnelik, ja  oma särava olemisega näha , kuidas nii mõnigi silmapaar muutub säravamaks. Kõigele vaatamata. 

Mul on südames leida uus kodu. Tõsi, ma räägin ja räägin sellest... Tegelen õhtuti minulikku lossi otsimisega...   Ma natuke ei tea ja kardan ja pabistan ka...  Isegi ei tea miks... Tean, et uude koju astumise samm on suur samm, aga see samm peab olema siiski väga kerge. 

See samm  tuleb.  Niikuinii. 

Veel palju asju saab olema. Usun. 

Usaldan unistusi. Unistused lähevad täide, kui neile kaasa aidata. Täpselt õigedel hetkedel. 

Enne vaatasin ja kirjutasin kalender-märkmiku. Suvi tuleb usutavasti tihedalt lahe ja ka loov.