Asjalik päev oli täna

Mulle meeldivad niisugused päevad nagu täna. Päeva mahtus palju asjalikku ja vajalikku.

Nüüd on kindel, et Avatud Lava 20. oktoobril toimub Risttee ruumides. Täna käisin sealseid ruumi ja võimalusi me ürituseks vaatamas.Mina kui ürituse läbiviija natuke pabista(si)n  selle koha valiku pärast - ehk nii mõnegi tulija võib koht - kirik - ära peletada... AGA EI, käisin täna tõesti Kaunase pst uues Risttee majas esimest korda ja mulle tuli kohe see tunne, et see koht on meil Avatud Lava läbiviimiseks sel aastal parim valik. Oli küll  teisigi variante, mõni oli uuritud ja saadud eitav vastust, mõni veel jätkuvalt vastuseta... Ristteel tundsin end koduselt. Hubaselt. Ja sealsed inimesed hästi sõbralikud ja vastutulekud. Ratastooliga saab mõnusasti majja sisse, kuigi õues kõnniteel on ikka äär, kuid suht madal. Aga kõnnitee äär ei ole enam minu võimuses...
Kindlasti mina Maarjaga ei  hakka vaid jumalast rääkima, räägime ikka ennekõige psühhodraamast ja otsime koos osavõtjatega õnne olemust. Kuna me  teame psühhodraamatikuid, kes on ka usuga seotud, kuid esmapilgul see küll välja ei paista (minu meelest), siis me ei arva, et koha valik on Avatud Lavale, psühhodraamale ebasobiv. Võib - olla hoopis vastupidi. Igatahes on see julge samm ja otsus. Vähemasti mina arvan nii.

Mõned aastad tagasi oli Ristteel minu näitus. Siis oli asukoht kesklinnas... 

Kohtusin Riiniga, kellest usutavasti saab minu uus järjekordne isiklik abistajaga. :)

Siis sai veel üht - teist - kolmandat teha. Kaltsukas näiteks shoppatud. Ostsin apelsini värvi kodukleidi. Pidulik mini roosa kleit jäi ostmata. Jäin mõtlema, kuhu pidulikult ikka lähen... Kripeldab küll praegu pisut...  Vahel on lihtsalt nii...

Tänu Katariinale tänase eest.

Kõikidele, kes mõtlevad ikka ja jälle õnnele ja sõnale "psühhodraama", olete oodatud

 

Avatud Lavale

 20.10.2016 

kell 18.00 - 21.00

Risttee koguduse ruumides 

Tartus, Kaunase pst.9a

 

Igal sügisel toimub Avatud Lava väga erinevates kohtades samal päeval ja samal kellaajal 7 riigis – Nordic Board of Examiners'i (Põhjamaade Eksamikomisjoni) egiidi all Rootsis, Norras, Soomes, Eestis, Lätis, Saksamaal ja Šveitsis.

Avatud Lava kujutab endast psühhodraamat tutvustavat õhtut, mis on mõeldud kõigile huvilistele, kes soovivad teada saada, mis peitub selle salapärase sõna taga. Meie, tutvustame selle sõna tagamaid läbi õnne teema – st meie õhtu teema on “Teine samm õnneni”.

Ruum on ligipääsetav ka erivajadustega huvilistele.

Üritus on tasuta.

Palume tulla kohale pooltundi varem või veel parem öelda tulekust meile ette kirjutades tmloovus@gmail.com või helistades Tiiale 5529317 / Maarjale 58403774.

 

Õnneliku kohtumiseni,

Maarja Kaplinski, psühhodraama grupijuht
Tiia Järvpõld, psühhodraama assistent

Mõtted... emaks olemisest ja muustki...

Täna 22 aastat tagasi oli mu elus väga tähtis õnnelik päev - sündis tüdruk... :) Kolmas laps...
Oli lootus.
Oli õnn ja rõõm.
Ei olnud muret nagu. Tõemeeli ju, sel hetkedel ei peaks muret olema. Peaks olema unistusi ja soove uue elu eest. Neid oli meilgi.

Olen viimasel ajal hästi palju mõtelnud emaks olemisele. Ma ei oska öelda, kas on emasid, kel on kergem või raskem. Usun, et kõikidel emadel on omamoodi kerge ja raske. On tohutult suur õnn. On kohutavalt suur mure.  Igale emale on need tunded kõige tähtsamad.
Seda usun küll, kui üks tunne matab teise tunne enda alla, siis on miski viltu. Peab midagi muutma.
Emaks olemine tähendab seda, et alati jääb lootus ja armastus. Tingimuseta armastus.

Vahel tunneb   ema, et ta ei ole hea ema. Ei oska kõikide meelejärgi olla. Loobub paljust... Ma arvan, et loobuda ei taha tegelikult keegi. Pigem surutakse palju alla. Elatakse nagu ainult lapse nimel...
Usun, et emagi on ainult inimene. Naine. Parim on see, kui ta suudaks jääda iseendaks.
Laps vajab säravat ja iseendaga rahulolevat ema. See kandub kuidagi lapsele üle. Olgu laps siis lähedal või kaugel. Kaugel küll saavad tavaliselt olla suured lapsed...  Kui väikesed lapsed on kaugemal, siis on jälle midagi väga viltu..
Kõige hullem on see, kui laps on ema südamest kaugel.
Ja teine äärmust on see, kui ema ei suuda ega oska lapsest lahti lasta. Suurest lapsest, aga vahel ka väiksemastki. Sest juba väikesest peale teeb laps omad valikud oma eluks. Ema saab vaid abiks olla nende valikute tegemistel. Ja kui laps teebki ootamatuid valikuid, mis ei ole emale ootuspärased, tuleb leppida ja andestada. 
Sest iga inimene elab sünnihetkest oma elu.
Ema (ja ka isa) on kinkinud lapsele tema elu.

Kõik need emalikud negatiivsed tunded on mulle tuttavad. Ka mina olen mõelnud, et ma ei suuda hea ema olla... Juba füüsiliselt mitte... Tihti olen olnud enda sees salaja tundnud, et mind siiski ei suudeta võtta tõsiselt emana... Juba varsti 26 aastat... See on olnud tegelikult hästi - hästi allasurutav tunne. Jah, ma ei ole sellest eriti  rääkinud. Selle allasurumise tunde olen omakorda allasurunud.
Kindlasti on olnud küsimus seegi, kas suudan olla lastele võrdselt ema ... Ma ei ole iial mõelnud, et mul lemmiklaps. Siiski on olnud päevi ja aegu, kus keegi saab rohkem tähelepanu minult. Kuid see ei tähenda veel seda, et omas südames kedagi vähem armastaks.

Ma olen väga palju mõelnud ka sellele, kumb on olnud mul keerulisem, kas olla erivajadustega laps või erivajadustega ema... Ma ei tea. Või hoopis on õigem öelda, et igas eluetapis on keerukust ja jätaks need erivajadused tahaplaani. Need lihtsalt on mul. Olen korduvalt öelnud, et erivajadusteta ei oleks mina mina ise. 


Olen tänulik, et tritsuna sain unistada emaks hakkamisest. Ema ametist :) Jah, see oli mu esimene amet, mida soovisin tegema hakata. Seejärel tahtsin lastearstiks. Kusjuures ma ei mäleta, et ma oleksin kangesti tahtnud ravida lapsi kõndima - ei, minu jaoks polnud mitte kõndimine haigus. Tahtsin, et ükski laps ei peaks näiteks palavikuga voodis lebama, sest see on ju hirmus igav... ja et last ei panda asjatult haigla kui tal pole haigusi... Ise olin palju ju tervena mõistmatult haiglas... Arvasin, et arstid ajasid midagi sassi... :) :P

Ema ei tohiks unustada omaenda lapseks olemiseks. See aitab kaasa emaks olemisele. Minu meelest küll on see sedamoodi.  Lapski peaks aru saama, et emagi peaks saama elada oma elu, võib eksida ja nii edasi. Emale andestamagi, kui miski esialgul jääb  või jääbki eluajaks arusaamatuks või... Miski siin elus aga ei juhtu niisama.
Laps õpib mängides. Ka oma vigades.
Ema aga kasvab ja areneb oma lapsega.
Täiendavad teineteist.
Isegi siis, kui ollakse teineteisest väga kaugel.

Elu tundub vahetevahel nii keeruline,
kuid samas nii lihtne.
Lihtsalt on hea öelda, et olen ise palju õppinud ka ema rollis tänu lastele... :)

Töölaua - põrandal on mul jälle uus poolik maal

Taaskord isikliku abistaja tööst vastutuse äratundmiseni

Eh,  mõned päevad tagasi, täpsemalt 21. septembril tööpakkumise, et vajan isikliku abistajat. Mitmele poole. Praeguseks hetkeks on huvi tundnud üks neiu st on üks kandidaat. Seda on vähe ning samas piisavalt palju.
Suhteliselt sageli ongi olnudki üks uus kandidaat isiklikuks abistajaks see õige. Suures kandidatuuris võib mitte üks kandidaat lõpuks jääda... Nagu eelmise aasta septembris tuli ainsana Helerin näiteks. Ja nüüd tundub meile Heleriniga nagu oleks pikemalt koos olnud kui aasta. Tõsi paar viimast kuud on ta olnud hoopis isiklik abistaja vähem. Samas olen minagi rahul, et Helerin töötab oma erialal nüüd. Kuid kui mul on väga - väga vaja ja kui tal ka parajasti aega, siis tuleb ikka appi. Usun, et vahel saame siis ka kokku, kui mul just polegi abi vaja.
Aga niisuguseid näiteid on veel ja veel...
Niisiis, ma siiski loodan ja usun, et nüüdki leian päris oma inimese. Teisiti ei saagi olla :)

Viimasel ajal on nagu mingi uus trend tööotsijatel. Neil puudub nagu võime vastutada... See on saanud nagu vabanduseks... Või tööotsijatele on tõesti oluline hoopis minuga kohtuda, et mõelda iseendale enda asju selgemaks... Aga kui mõelda eilsele tagasi, mis toimus valijatekogus, siis küll tundub, et vastutuse äratundmise puudujääk on omane paljudele. See on kurb. Esimese hooga on nagu OK, ja siis kui vaja veel natuke pingutada, siis...
Mis mind täna häirib on see,  et nii mõnigi arvab, et tema oleks õige uus president... Ütlen tõsimeeli, et mina ise ei ole iialgi soovinud ega unistanud väga kõrgel kohal olla.  Isegi mitte naljaga.  Sest minu meelest ka nali peaks jääma mõistuse piiridesse. Ja tean hästi oma võimeid, tean oma vastutust tasetki... Sooviks ennekõige siiski iseenda eest hästi vastutada ja teha kõik võimalikult hästi, mis on südamelähedane :)