Käisin täna üllatuslikult kinos. Üle aasta. Vaatamas eesti uut filmi "Minu näoga onu". Väga head näitlejate rollide mängimised.  Sügav mõte. Kes või milline on hea isa, miks mõnel inimesel võib kaduda pind jalge alt, kuigi on andekas... Mis hea, mis halb...
Aitäh  Kristelile ootamatu kino kutse eest hommikul!!!

Kinos käimisega on mul huvitavad lood viimastel aastatel.
Ma ei viitsi ise minna.  See tähendab, et mulle tundub, et mu käimised koosnevadki ainult iseenda pealehakkamistest ja minu kõrval on vaid isiklikud abistajad. Nagu käiksin kõikjal ise üksi sõpradeta... See EI tähenda seda, et isiklikud abistajad poleks vahvad ja armsad, lähedasteks saanud. Kindlasti on vastupidi. Aga vahetevahel mõtlen,  kas mul ei olegi ühtki sõpra, kellega olla ja midagi teha. Kes  kutsuks mindki kuhugile. Tavaliselt kutsun mina ju sõpru...
Ja siis ongi kino see, millest saab kergemini loobuda, et mitte minna...
Seletamatu tunne on see.
Seda tunnet vist peab ise kogema, et aru saada, mida tegelikultt mõtlen.

Eile käisime Kristi ja Johanniga ujumas ning muidugi saunades. Auras. Terve suve ei saanud mina vette. Keeldun ju külmast veest!!! Eile möllasime Auras viis tundi. Oli lõõgastus. Oli väsimuserammestus. Täna on minul ja Kristil luud - kondid veidi valusad. Muide, käisin vees peaaegu ise. Avastasime, et mulle piisab ka beebi kaelapadjast vee peal püsimiseks... Ja et mul on kõrva foobia - kardan kõrvu vette panna 😁😋 See kõige naljakam, mida ei teadnud endal olevat.

Kahte super headesse päeva mahtus palju asjalikku ja põnevalt.

Näiteks tean, et usutavasti millalgi uuel aastal saab olema Raplaski minu näitus.

Täna 23 aastat tagasi sain kolmandat korda emaks... Oli kuidagi erilisem päev. 😉 Kas olen olnud hea või halb või keskmine ema - sellele mõtlesin täna rohkem... Kuid millega seda mõõta... Selles on küsimus. Nagu filmiski...

Nädala lõpp ja algus...

Kass  Pätu Nukk Moonika kaisus

 ... loomaaias 😁või siis taas loomaaednikuna 😉

Siin jälle Hanna ja Kelly. Tulid paariks päevaks otsima seltsi. Koeri nagu lapsigi ei jäeta üksinda koju. Mine jumal tea, mis nad omapäi kodus teeksid...  
Õhkkond suht rahulik. Võib - olla kõige möllav ja ära ootav puuris olev  Jänes Jänks, kes tahaks arvatavasti koerte sabasid hammustada. 😀  Jänks ei hooli mängust, kuigi Pätu juba tasapisi üritab Jänksiga mängu - suhteid luua. Jänks ükskõikne. Pätu saba hammustab vaid... 

Kass Pätu hiilib küll kikikäpadel, kuid täna julgemine. Jänks on siiski talle sotsiaalselt hästi  mõjunud. 😊 Eks loomalgi on üksi keeruline ja nukker olla ja elada... 

                                                                        Jänks

                                                Hanna ja Kelly suvel                                              

Hanna ja Kelly tunnevad end nagu kodus. Vaatavad imelikult, miks Kass Pätu neid kardab.  Ja miks Jänks puuri närib, tahab läbi puurivõre neid ninaotsas näksada... 

Võin olla küll endale pahane vahetevahel, et miks võtan kõiki ja kõike enda valve alla. See on siiski teistmoodi vastutus ja kohutus. Kuid samas ka rõõm ja hea tunne.  Annab rutiinile värvi ja vürsti. 😉 

Varsti jääb tõega elamine väikeseks, kui kõik pudrulojused siia toovad mu hoole alla - see väike mure ainult. Küllap sellele murele leidub ka õigel ajal lahendus...

Usun, et uus nädal toob uusi põnevaid asju. Kui mitte uusi asju, siis kindlasti pooleli olevaid, vanu asju saab jätkada...                             

Head 2017 aasta sügist!

Kõik, mis Pärnuga ja elamiskunstiga seotud oli ja on

 Eile hommikul enne Pärnu minekut naeratus iseendale Kristi esikus.  Tarbiveres.

See näituse "Sõprade hingekeel" nõudis minult natuke enam jaksu naeratada kunstnikuna... Ei olnud kerge naeratada teades, et andekas noor kuntnik Tarmo, kes joonistas suuga, ei tee enam iial ühtki näitust ega joonista... Tarmo on nüüd ka kuskil seal, kus meid ei ole veel...

Nagu Karel, kellele see näitus pühendatud on...

Küllap minu õnn on seegi, et saan veel ja loodan, et veel kaua teha elamiskunsti. Näitusi. Maale, joonistusi... Kirjutada... Naeratada siinsele elule, mis on kõigele vaatamata kena ja rõõmus... Looda, et jätan mingid jäljedki, mis mingil ajal siiski ununevad igaviku...

See on elu...

Pärnu Haiglas leidsin ilusa näitustesaali. Arvan, et seal korraldadakse konverentse ja koolitusi ka. Ja käiakse lihtsalt edasi - tagasi. Nii et kunsti nähakse palju. Värvide teraapia nagu 😉 Loodan, et haigedki, kes vajaavad seda ehk kõige rohkem, saavad ka sellest osa.
Mina isiklikult vaatasin huviga kaht näitust, mis  olid minu kõrval.

Aitäh Agele, kelle olin palunud natu appi näitust üles panemiseks. Meil kolmekesi - mina, Kristi ja Age - oli väga super töö. Mina jäin näituse kujundamisega väga rahule. Seekord valisin töid hoolikalt, sest kõik ei mahtunud seintete... Vähemalt üks töö - Hingekeel -  ei ole olnudki sellisel näitusel... Üllatust peab   jääma!

Avamistt kui sellist polnud... Kohvitamised jätsime näituse lõpuks 😊

Haigla vastuvõtt oli hästi soe ja  sõbralik.
Pärnu Haigla lehel on hea reklaam näitus(t)ele http://www.ph.ee/uudised1/sugavamottelised-naitused-parnu-haiglas-849 
Minu tutvutusel pisivead, kuid ehk on see hoopis minu enda viga - unustasin tutvutuse üle lugeda... Kuid, kes viitsib ikka mõelda vanusele, eriti kelmikas naine

Usun, et kallis Karel jääks küll rahule. Mingist sellisest näitusest mulle ta ju unistas aastaid ja aastaid Pärnus, viimati just Haiglasse...

Mul endal väga hea kerge tunne. 😉 Üks rõõm taas olemas.

Pärnu Haigla turundusspetsialist Errit, kellega maikuust näituse korraldamisest oleme suhtlenud, soovitas minul ja Kristil sööma minna Supelsakse kohviku. Sinna läksimegi. Tõesti hästi mõnus koht. Selline vanaemalik ja mõnus. Värviline. Näituse tegemise päevaks väga sobilik söögikoht mulle!!!

Esmakordselt  sõime ahjus küpsetatud küüslauku. Omamoodi elamus!

 Teenindaja kohvikus oli hästi kuulav. Sai minust suurepäraselt aru. Mu häälduspuue polnud suhtlemisel takistus.

See kena kujundus on kartulipuder. Ahvatlev ju.

 Eile  mere ääres jalutamine jäi vihma tõttu ära. Kuid sõitsime mere äärest siiski läbi.

 On veel mõned vahvad ja pisut sassi läinud hetked, mis jäävad eilsest meelde, millest teame vaid me Kristiga. Need on need, miks jäime Pärnu veidi hiljaks lubadust... Muidugi teeremondid kõikjal.

Õhtul kukkus laelambipirnikild alla. Kusjuures pirn põles edasi... Ehmatasin korralikult. Olin just lampi alt ära läinud, vaatama, mis raksatus see oli - ma ei saanud aru, kus imelik hääl tuli... Keegi kaitses nagu mind jälle - aitäh talle, kes ta iganes ei olnud... Papa... Karel... Vanaema...

Elu on habras. Tihti me ei mõtle sellele... Muule on tähtsam mõelda. Paraku.

 Üleeile küünetehniku Pireti kodu - ilusalongis.

Minu väikesed ilusad sügiselised varbad