Täna kursusel jäi kõlama, et inimesed, nii vanad, kui noored, ei oska kallistada. Just nimelt siis, kui perekonnas on probleeme. Jäin mõtlema, et see ongi nii. Me kallistame muidu üsna palju. Vähemalt minu tutvuskonnas. Kuid kui on mure või arusaamatus, siis häbeneme enda positiivsust näidata. Me ei näe, me ei kuule, me isegi ei tunne. Väga palju nö. lahendamatuid probleeme, vastikuid olukordi, jääksid olemata, kui julgeksime oma tundeid näidata, rääkida - ja tunda. Minu jaoks ei ole kalli-kalli ainult rõõmu väljendus. Ta on hoopis suurema tähendusega.
Ahaa, olen mitu korda tahtnud teie käest küsida, kas te teate, milline koht on Tartu linnas kõige nõmedama kaldteega ? Mina tean - "Muuli" pood. Üsna vastik on poodi sisse minna ja välja tulla. On küll igavene lai kaldtee, aga - kõver ! Ja kaldtee ääres on kivid, kuhu paras ennast hunnikusse kukkuda. Siitmaalt mõelge ise edasi...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar