Lugesin just üle rea Mari - Leenu raamatut Arnoldist. Mõni teinekord loen raamatu veel rahulikumalt ja korralikumalt üle... Olen jälginud Arnoldi ümber keerlevat möllu kaua. Ja ikka mõelnud, et ta on ikka omamoodi tüüp. Heatahtlikult. Ma ei tunne Arnoldit isiklikult. Usun, et tal on oma hing, nagu igal teisel, kuhu pääsevad vähesed. Usun, et Mari-Leen ei kirjutanud Arnordist ei paremini ega halvemini - Arnold ongi selline.
Tunnen Mari-Leenu neti teel umbes ligi aasta ning tean, et ta oskab inimesi tundma õppida ja näha inimest, mitte inimese puuet. Olen minagi eriline inimene - soovin seda või mitte, aga olen meedia ja kogu maailma jaoks eriline... Siiiski tõelist mind teavad / tunnevad väga vähesed.
Küsimus on hoopis, kas maailm suudab alati olla salliv?
Iga inimene igatseb kedagi enda kõrvale. Igatseb olla armastatud ja igatseb armastada. Igaüks isemoodi. See on ju loomulik. Normaalne. Inimlik. Vastupidiselt oleks hoopis ebanormaalsem.
Samas kas ongi armastusele selja keeramine nii lihtne... Püüan ise üht mittekuhugile
viivat suhet lõppetada. On hea, et veel avalikult sellest ei teada, muidu ujuksime juba mõlemad suures supitaldrekus. Tema sellest vist sellepärast minu pärast ei hooliks. Enda pärast küll. Mitte nii nagu Mari - Leen hoolis/hoolib Arnoldist. Tean, et ta mingil kummalisel viisil hoolib minust ka, kuid see pole see äratundmine, mida usaldada või mida iganes. Oi, ma ei taha enda lõppevast suhtest niivõrd rääkida kuivõrd sellest, et maailm on kummaline ja julm, siiski siia sisse mahub südamesoojust ja armastust. Vähemasti salaheadust. Salaarmmastust. Ütlemata jäänud häid sõnu.
Loobuda, eemale tõrjumine/minek ei tähenda ju seda, et kallis inimene südames ununeks ju. "Kallis" on lai mõiste, väga lai. Täpselt nagu armastusi on mitmesugusi.
Ainult tundega ei mängida. Ei lollitada. Vähemasti tõsine normaalne inimene ei mängi ega lollita. On hetki, kus tead, et kõik on mööduv ning ometi neil hetkedel püüad hingest parima anda. Küllap neid hetki on lihtsalt vaja, endale - talle - meile. Kui aga kauneid ja mõistvaid hetki pärast kohe narrida või lausa mõnitada (või lausa rusikadega lüüa), see teeb pehmelt öeldes kurva meele, paha meelt. Röövib lootuse headusesse. Tekitab endalgi tahtmise natuke vastu narritada... Sest mis see elu muidu oleks kui mitte ise teha head nalja. Uskusin kunagi, et elus hea võidab halva ainult headusega. Enam nii ei arva. Elu on mind õpetanud mind, et vahel on targem olla hea pärast kurjemgi. Rohkem narrimgi, võimalikult palju huumoriga välja naerda elus ette tulevaid tobedusi... Kuid kas narrimine on nalja tegemine?... Ei ole. Vahetevahel sünnib narrimisest mõnitaminegi... Ja siis mina tunnen küll end vastikult, kui olen kellegile enda kaitseks haiget teinud...
Miks see mõte mul tuli? Usun, et Leenu ega Arnold ei narrinud/ei mõnitanud ja loodan, et nad tõesti ei teinud valu... Mõtlen hoopis sellele, mis öeldi mulle, et minul polevat huumorimeelt suhte loomisel. Andeks, millist nalja peab tegema, kui südames on siiras tundmine, et see ja see inimene on tol ja tol hetkel oluline, ja tähtis, ja kallis. Kuigi võib see sügav tunne jäädagi salajaseks... Kui teine pool ei suuda mõista seda mitte kuidagi, ei nii ega naa pidi.
Kuid kõik on mööduv
ehk
elu läheb edasi...
Inimhingedesse jäävad mäletused. Head. Halvad. Õnnelikud. Igatsused. Mitte täitunud unistused. Jne.
Elu on tabamata ime!?
Elu on hetk, mis on tabamata pime - õnne - mängu ime...
Keegi saab selles ikkagi haiget...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar