Teine pikk mtü-de koolituspäev selja taga. Sain kogunisti tunnistuse, kuid mõtlen, et see kuulub me ühingule, sest Maarja osales samuti baaskoolitusel. :)
Koolitus toimus Tartu botaanikaaias, kus töötavad ime abivalmis rahvas. Tänud neile! Eile näiteks peatus väiketrartor, mille juht tormas appi meile treppi peale. Täna hommikul juhtusime trepil kokku härraga, kes lubas botaanikiaaeda tulevad varsti kaldteed - asi seisab vaid raha taga. Kui õhtul ootasin järele Laurat, siis infolaua proua aitas jopet selga. Aitäh, et keset Tartut on nii suur abivalmistuse paik!
Käisin lõunaaeg Kariniga taas "Zavvist" lõunal. Armas teenindus ikka Lauralt :) Einoh, kui kõikjal oleks tuttavad teenindajad ees, siis varsti ei oleks isikliku abistaja vaja kaasa :P SIIS OLEKS IDEAALNE ISESEISVUS MUL :P
Leppisime Lauraga, et õhtul kohtume ja räägime. Mis te arvate, kuhu istusime maha - loomulikult "Zavvi". Laural oli vaja pisut olla veel ka töö juures, ta seal üks tähtis tegelane. :) Nautisin paarkümnend minutid üksinda kakao joomist. Tõsiselt naudisin. Siis sekkus meie vestlusesse Lauraga üks kutt. Purjus. Hämmastav, kutile meenus, et paar aastat tagasi oli samas kohas minule välja teinud. Mulle küll ei löönud pilti ette alguses. Pärast tuli meelde, kui Laura ütles ta hüüdnime. Nagu ikka purjus mehed, kes tulevad jutte puhuma, ütlevad otsekohe, et nemad on minu suured sõbrad ja saavad minust aru. Niisamuti ka see kutt taas. Huvitav, miks mina neist aru ei saa!!! Kutt paitas ja käperdas kui suurt sõpra ja tegi jäätisekokteili välja ja Laurale õlut, mida Laura ei soovinud, vaid cocat ... Lõpuks sai meil Lauraga mõõt täis - hakkasime lahkuma. Kui Laura mulle jopet selga toppis, kukkus kutt konkreetselt meile selga. Ei me ei saanud haiget. Vastik oli. Seda enam, et on teada, kutt on ettearvamatu ja tarvitab äkiliselt käsi...
Kuti kokteili jätsin lõpuni joomata... Absoluutselt ei tunne sellest kurbust.
Õues ütles Laura, et kartis minu pärast.
Mina kartsin Laura pärast.
Kuigi "Zavvis" poleks hullu juhtunud.
(Kes veel ei tea, siis Laura oli 5 aastat tagasi mu isiklik abistaja. Üks esimesi naisabistajaid.)
Mind kummitab kuti jutt, et hiljuti abiellus... Vaene naine...
Mina ei sooviks enam purjust meest koju ootada ... Mitte üks vägi ei paneks taas seda tegema. Ja nüüd tajun selgelt, miks ma ei julge näiteks taas uuesti hetkekski armuda - just sellepärast, et ma ei soovi näha ilget purjus inimest ... Pange pahaks või ... :) Kuigi vahel igatsen... kuid kardan südamemänge.
Mis vägi paneb inimesi selliste inimestega kokku elama... Armastus... Sallivus... LOOTUS, et äkki miski paraneb... Ei, ma ei väida, et mõnel juhul ei või paremus tulla - kuid seda juhtub harva. Kahjuks. Pagana vähe kahjuks.
Kuid siiski oli täna hea päev.
Praegu olen Riina pool. Homme jääb Tallinna sõit ära. Kristi haiguse tõttu. Saangi koju. Pole head halvata ega halba heata!
Ärge jääge haigeks! HOIDKE END!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar