Niisiis, homme juba Tartu Rahvaülkoolis lühikursus "Erivajadustega inimese isiklik abistaja, kes ta on?"
Väike ärevus on. See hea. Näitab, et püüan teha taas midagi, mis on oluline ja soovin anda endast parima. See ärevus on aga hoopis teistsugusem ärevus kui näituste avamistel. See koolitaja ärevus, mitte kunstniku ärevus :)
Usun, et suudan kursuse osavõtjaid mõtlema panna ja pisutki üllatada.
Laupäeval peaksin olema Tallinnas, kuid tõenäoliselt ei ole. Ja taaskord on mul küsimus iseendale: mitu abistajat peab olema, et mitte niipalju loobuda... Vaatamata sellele, et tihti pean loobuma (veel), andsin sõrme (või varba :) ) EPNÜLi juhatusesse kanditeerida... Muidugi, see pole kindelgi, kas mind üldse validakse, kuid... igaks juhuks pean valmis olema. St kui soovin midagi konkreeetselt ja asjalikult seal ära teha, on vaja kõrvale palju häid abistajaid :)
Sügisel saab olema vähemasti 2 näitust.
Nüüd hakkan tööle.
Homseks positiivne ja hea ettevalmistus...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar