"Pahade" tüdrukutena tegimegi ära "Ühise värvirõõmu"...

... Keila Sotsiaalkeskuse seintele. Kunagi Haapsalu haiglas ei tohtinud me Liiaga oma joonistusi seintele panna - olime pahad tüdrukud, kes rikkusid kõik ära, tujudki... Nüüd eilsest pikad koridoriseinad minu ja Liia maale/joonistusi täis. Loodetavasti toovad rõõmu Sotsiaalkeskuse töötajatele ja  külalistelele.

                                                           Meie kaks - mina, Tiia, ja Liia

Maalid said pandud  läbisegi st minu ja Liia tööd vaheldumisi. Nimedeta.  See teadlikultki. Tuleb rohkem vaadata ja mõistada, mis maal kelle oma on.


Suur tänu Hannale, kes riputas esimest korda näitust üles, kuid sellega super hästi hakkama. Ta aitas meid mõlemaid. Oli me isiklik näituse kujundaja. Ta tegi rõõmu ja mõnuga.







Oli vaba mikrofon. Aitäh Alarile, kes jutustas armsasti, kuidas pildid hakkavad öösel, kui maja vaikne, oma elu elama ja kassid - tüdrukud hiilivad hiilivad pildilt välja... Samuti Tõnu rääkimine läks mulle väga südamesse, pani mind mõtlema 😊 Kuid tegelikult ma ei suuda ise kujutada, kui palju olen elus teińud ja et olen superstar Ratastoolitantsu saadik... Soovin jääda iseendaks oma rõõmude ja muredega... Usun, et sellisena nagu olen,  olengi kõige vajalikum...

Rääkisime Liiaga endist.
Vaatasime minu videot.
'

Vahva oli kohtuda oma kallitega. Siin olen  Janikaga, kes ütles , et nautis näituse avamist.


Eile oli väga hea ja lahe päev.