Pühapäev, detsember 22, 2019

2019 säravad hetked ja tuhmimad minutidki

Jälle saab üks aastaring otsa. On vist parem  siiski öelda, et aastaring saab ringi peale tehtud. 10 päeva pärast jälle uus ring... Algab uus aasta. 

2019 on olnud suhteliselt hea ja päris keeruliselt segane aasta. Mina saan nii öelda. Tunnen sedamoodi. Keeruliseks tegid lõputud segadused. Segadused, mis on lahenenud kõik positiivsed lõppude lõpuks ning viimaks, kui segadus äkiliselt võtab selge pildi, siis ikka ühe sekundiga, kuid enne seda võis segadus olla päevi, nädalaid, kuidki... 

 13. juulil oli kindlasti selle aasta säravam päev, kui oli raamatu "Kohvi jalaga, palun..." esitlus Kuldvõtmekese päeval. mis oli pühendatud 20 aasta isikliku abistaja teenusele ja minu isiklikke abistajatele. Priiuse seltsimajas Kurepalus.

Valisin meenutuseks Pireti tehtud imelise - vahva kriiksuga ja super maitsva  tordi pildi.

Tõsiselt, ma ei olnud aasta alguses kindel, et 2019 üldse minult raamat ilmavalgust näeb...

Siis äkiliselt jooksis kõik ilusti kokku, kuigi vaeva ja pinget oli palju. Sain väga palju uusi kogemusi ja õppisin tohutult juurde.

Oli Hooandja projekt https://www.hooandja.ee/projekt/kohvi-palun-jalaga , kuigi raha ei tulnud kokku, siiski sain sellest hoogu juurde nii raamatule kui üleüldse.
Usun siiani, et Hooandjasse sai hea projekt. Lihtsalt ei olnud ehk seal veel täissärav minu aeg...
Oli väga pingeliselt sõbralik koostöö raamatu kujundaja Aavega. Me mõlemad teadsime, mida me soovime nii endalt kui teineteiselt, et saaks väga hea ja kena raamat.
Raamatu trükija TT Print Martiniga  andis samuti parima raamatule.


Tänu veel Maarjale, kes nokitses raamatu kirjakeele kallal.

Ning tänusõnad Hanna - Rebekale, kes  tegi väga - väga ilusa kaanepildi.

Ainult lubadus, et tuleb inglise keelne raamat, lükub järgmisesse aastasse. Aga kindlasti ilmub!!! Raamat on Maarjal tõlgitud ja Dianal vist tõlke ülevaadatud... Pean jälle enda jaokski mingi tähtaja paika panema, siis näebki raamat ilmavalgust täpselt õigel päeval...

Kuldvõtmekese päev oli väga lahe. Korraldasin peamiselt üksinda - oma tööga jäin ka rahule.

Kuldvõtmekese päeval oli ka väikene näitus.



Näitusi oli mitmeid. Seitse täisnäitust.
Pluss,  maal "Naine" sai olla kolm korda rahvusvahelisel näitusel, erikohtades.



Novembris Lätis sealses rahvusraamatukogus.

Augustis oli Salemi kirikus. Teistkorda, eelmisel aastal toimus ju seal minu täisnäitus. 

Mais - juunis oli Eesti - Läti rahvusvaheline näitus ERM-is, kus tegin ka töötoa lastele.







Veebruaris oli särav näituse avamine Simuna rahvamajas.


 Märtsis aga Rakke kultuurikeskuses 
Aprillis lõpetasin Lääne - Virumaa näituse ralli Laekvere rahvamajas.










 Juunis olin juba Nõmmel, Tallinnas.













Augustis Stockholmis



Eesti Majas

Sinna lähen kindlasti tagasi...
















Ja saime öömaja minu armsa psühhodraama õpetaja Ruuda juures. 

Laevas sai tüdrukutega tantsida korralikult. 

Muide, punased kingad läksid koju jõudes katki. Viskasin ära. Head mugavad kingad olid... 

Koer Sebe ootab endast maali. Ja Ake ka. See maal valmib järgmine aasta. 


Ja detsembris Võnnu kultuurimajas




 1. märtsist pikenes VDMFK leping ka taas õnneks kolmeks aastaks.

Seega, järgmine aasta võin rahulikult töötada, siis tuleb jälle sabin ja pabin sisse, kas olen hea ja väärin lepingu pikendamist... 




Jaanuaris sain teada, et minu maalist "Leevike" saab jõulukaart me ühingu jõulukampaania ajaks.









Minu oma lemmik joonistus "Helesinine kallistus".














Psühhodraamaga sai tegelda Tartu Rahvaülikoolis ja Pokal sotsiaalkeskuses. Ruudaga õppida ja teha draamat Tigutornis ja  Treimannis. Juulis Treimannis sai möllatud puhkepauside ajal riietega mereveeski Sigritiga.
See aasta  sai ujuda vaid kord V-keskuses. Kahe Kristiga. Veebruaris. See oli väga vahva päev. See oli veel jõulukink mulle.
Mul on tõepoolest, et olen saanud   vähe ujuda või ka näiteks vahel teha paar sammugi,  mis on nagu väike trenngi... Lihtsalt  koguaeg päevast päeva istuda mõjub füüsiliselt.  Ma sooviksin pisutki rohkem trenni, mida on mõnus igapäevaliselt teha. Olen selles suhtes end unarusesse kuidagi jätnud...
 Shoppada ja niisama põhjuseta või spontaanselt kuskil käia olen saanud ka see aasta  minimaalselt. Kui sain, siis naudisin  sajaga ja topelt. Vähemasti seda ma oskan jätkuvalt. Vahepeal tassisin ikka terve hunniku  Prismast endaga kaasa - see on ju nii lõbus. Seda enam, kui shoppada kord aastas oma sõbrannaga üheskoos!!!
Septembris sattusin juhuslikult Võrru Vungi mano loometalgudele. Lihtsalt Kristina kutsus. Enne, kui arugi sain, olin Kuldvõtmekese  meeskonna  eestvedaja.  Kindlasti isikliku abistaja teemaga tegelen edasi ka 2020 ja järgmistel aastatelgi. Seni  kuni elan. See on tegelikult lõputu teema isegi siis, kui kõik on teemaga hästi on.

Novembris ilmus minu esimene arvamuslugu Tartu Postimehes https://tartu.postimees.ee/6817030/tiia-jarvpold-kuldvotmekese-toorik-ehk-tants-umber-isikliku-abistaja-teenuse
Kirjutasin ka Kastre valla infolehes http://www.kastre.ee/documents/18139828/18434686/meie_kastre_juuni_2019_trykk.pdf/febbd2e4-61bc-4335-9674-5a5ae1ed0994

Kogu aasta olen mõelnud Kuldvõtmekesele ehk IAT-le. Nii enda võtmes kui ka teiste inimeste võtmedes.  Selles suhtes on samuti üsna keeruliselt segane aasta  olnud.Ja egas ma täna ole kindel, et uusaasta toob minu ellu ning teenusesse saab selgem pilt ,  kui on praegu. 
Soovin aga siiski Kuldvõtmekese fondi teoks teha ja  vähemasti sellele kaasa aidata...
 Märtsis     etv-s näidati "Iseolemist" https://etv.err.ee/917574/iseolemine 
Saadet saab vaadata  92 päeva. Jäin isiklikult saadega väga rahule. 



Augustis käisin sõbranna Helenaga Andrea Bocelli kontserdil.
 Sai ükskord Sadamateatris käia. Kristiga. Vaatasine "Teineteiseta".






 Möll oli samuti natukene remondiga, kuigi tänaseks tean jällegi tõsiasja, et  järgmine kord teen remondi hoopis läbimõeldumalt ja paremini. Mitmeks aastaks ettegi. Ei jätaks poolenisti lõpetamata...  Tean sedagi, tegelikult olen hakkanud  rohkem unistama uuest ja suuremast kodust... Unistada võib ikka alati. Unistamine ei nõua mingit tasu.

Saigi vist kõik säravad hetked. Ei olegi olnud neid palju...  Peaaegu kõikide tegemiste ja käimistega oli enne segadused ja keerukus. Seda enam on olnud rahulolu ja õnn, kui asjad on lõppude lõpuks hästi lõppenud.  2019 on õpetanud mind tugevalt iseendaks jääma. Ükskõik, kas see meeldib teistele või mitte. Kõikide meele järgi olla ei õnnestu kellegil olla ega ei peagi. Iseendaks jäämine on siin maailmas kõige parem ja kõige raskem. 

Suured aitähid 2019 isiklikke abistajatele, kes abistanud rohkem või vähem mind: 
Kristi 
ja teine Kristi ka
Hanna - Liis
Anna - Liisa
Carmelin 
Nansy
Mariliis
Marili 
Mirjam 
ja teine Mirjam ka
Sigrit 
Sigrid
Ülo
Anastasiia

Tänud kõikidele minu inimestele, uutele ja vanadele, kellega olen kohtunud see aasta, kas päriselt või läbi õhu st interneti kaudu!!! Olete armsad mulle. Soovin, et te hoiaksite end.

Palju jäi tegemata. 
Paljud kohtumised jäid olemata.
Palju jäi ütlemata.
Palju jäi ka ehk mõistmata... 

Ma ei ole selle üle eriti nukker. Siingi õppisin nii mõndagi.  Usun, 2019 aasta peaagu juba 8760 tundi on olnud siiski täis püüdlikkust, rõõmu ja armastust. Kuigi tean sedagi, et hingelt olen alati üksildane, kuigi  võin olla inimeste seaski... Tean, et on lihtne minu üle otsustada ja mu eest vastustada... Mina püüdsin anda iseendale ja teistelegi oma parima. 

Head 2019 lõppu!!!
Võib - olla just aasta viimaste tundide jooksul sünnib veel miskit väga head, mis sunnib ütlema, et  oli siiski super hea aasta... 

Kommentaare ei ole: