... loodetavasti on maailm veidikenegi parem.
Me kõik veidikene paremad.
Miks ei ununeb tihtilugu paremaks olemine argipäeval... Miks ei võimendu kellegi ootamine ega hea sõna igatsemine tavalisel argipäeval... Minu meelest jõululapse sündimine ongi sõnum, et märgakem üksteist igal ajal.
Ma olen olnud üle poole jõuluajast üksinda. Ma ei teagi, kas oli nukrust rohkem... Oli väike jõululaupäevalaud ühele, millele jätsin ööseks natu jõulutoite. Nagu kord ja kohus. Vaatasin Kremli ööbikut telekas (Siis olin küll kurb, et mul ei õnnestunud etendust Narva vaatama minna...)
Ja teate, mul lõi internetist koppa ette... Olin arvutis vähe... Mulle sooviti hästi palju häid soove - tänud südamest nende eest! Mul on tõesti palju facebookis sõpru. Kuid - siin ma tõesti ei mõtle midagi halvasti - kuid nad on kuskil kaugel mingi ekraani taga... Üllatusmoment kaob... Mõnikord kõik need suhtlusvõrgustikud süvendavad üksindust - sellepärast 24. õhtul paningi läpaka kinni. Olin rahulikult. Omaette.
Lootsin suurt jõuluimet.
Seda ei olnud.
Olid väikesed jõuluimed.
See on ju vahva.
Kõik polnud nii nagu soovisin. Unistasin. Igatsesin. Siiski pühad möödusid kenasti ja imelised nagu igal aastal. Tavaliselt. Kuigi jõuluööl on see imeline tunne. Alati uus ja igakord omamoodi tavaline. See jõuluöö võluvägi vist...
Mina avastasin tõsiasja: head soovida kõikidele, kes kallid on või on olnud, oma mõttetes on palju jõupingutavam tegevus, kui arvuti hiireklõps teha... Aga just seda tegingi - saatsin kõikidele head soovid mõtetes...
Paljudele said head soovid kaardile.
On lahe üllatada vanaviisi.
Mindki üllatati.
Ma valetaksin, kui ütleksin, et polnud grammigi kurb... Natuke ikka olin ka. Kurbus käib vist jõuludega alati kaasas. Nagu rõõmgi. See imeline rõõm ei jää kestma... kuigi võiks ju jääda... Kuid kas järgmine aasta jõuluajal nähakse seda imelist rõõmu, kui päevast päeva on imeline rõõm ja need jõulud...
Loodan, et järgmised jõulud on imelisemadki... Tuleb vaid aasta uskuda...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar