Laupäev, jaanuar 11, 2020

Kui vähe on vaja päeva korda minekuks ehk õnneks!!!

Üht rõõmsat karjatust kogu hingest
Teist karjatust kajana.
Nähes jõulukaktusel, mis ei ole õitsenud vist midagi 17 aastat, ühetäkki ühtainsat roosat õiepunga.
See on uskumatu ime!
Kunagi toodi see jõulukaktus suht räsitud seisus naabride poolt, kes tarbisid üleliia alkoholi ning siis nad varsti kolisid siit ära... Enne seda tahtsid papalt viinarahagi... Nohjah, siis tassisid kaktuse siia vastutasuks... Olin tumm. Sõnatu. Kehtasin õlgu. Kuid egas taim pole süüdi ju... Hakkasin jõulukaktust armastama. Tal on olnud paremaid ja halvemaid aegu ... Kasvanud suureks... Kuid täna siis esimene õiepung!!! 💓😊

Enne seda rõõmsat karjatust olin Mirjami abiga lilledega tegelenud... On küll talveaeg, kuid tundsin, et täna on see õige hetk nendega tegeleda pisut rohkem... Kurvatuseks sai mõni kuivanud lill/taim ära visatud... Kahjuks ka kunagise naabrimammi toodud... Minul oli ilus viis - kuus aastat, kuigi naabrimammi hoiatas toomisel, et on üheaastane... Ma ei tea... Ei ole botaanik. Olen lihtsalt lillede/taimede lihtne armastaja... Nüüd ei ole kumbagi: ei naabrimammit (teda ei ole mõned aastad juba) ega lille...
Eelmine aasta oli lilledelegi ka päris keeruline. Mina ei saa aru, mis neile tegelikult ei meeldinud... 

Ja siis üllatas rõõmsasti kõige vanem jõulukaktus mind!!!
Mirjam ka oli rõõmus.
Kaktus on petnud õiepunga hästi lehtede vahele. Lausa hämmastav, et nägin...

Tuba täitus silmapilkselt positiivse energiaga.
Mina samuti.
Olen nii õnnelik. 😊


Kommentaare ei ole: