Reede, jaanuar 10, 2020

Olemas olemine...

... on vahetevahel kerge  ja vahetevahel raske. 
Täna lugesin Helpificu facebook´i lehelt, et  on vaja sotsiaaltöö kiirabibussid üksikutele eakatele 24/7, mis - nagu ma aru saan - kihutavad tere ütlema. Copyn Helpificu lehelt:

🦄 Lahendus üksikutele eakatele – SOTSIAALTÖÖ KIIRABIBUSSID?

Jõulude paiku jagasime siin artiklit erakorralisest lahendusest korralisele probleemile, mille käigus sõidab kiirabi üksikutele, kuid tervetele eakatele tere ütlema. Kiirabi numbrit teab peast enamik inimesi, kuid kohaliku sotsiaaltöötaja numbrit mitte. Pealegi lõpetab sotsiaaltöötaja oma tööpäeva kell viis-kuus ning ületunnid sõltuvad iga inimese missioonitundest.
Artiklis pakuti välja, et kiirabi koorma kergendamiseks peaksid olema SOTSIAALTÖÖTAJAD KÄTTESAADAVAD ÖÖPÄEV LÄBI ja ringi võiksid sõita SOTSIAALTÖÖ KIIRABIBUSSID.

Muuhulgas on vaja tõsta kiirabi töötajate teadlikkust ja oskuslikkust. Kiirabitöötajad ei märgi alati üles olukorda, kus inimene elab külmas või toiduta. Me räägime Eestis palju INNOVATSIOONIST, aga aeg-ajalt kipuvad ununema teatud valdkonnad, olgu selleks sotsiaalsfäär või kiirabitöö.

Me peame ühiskonnas üksi elavaid eakaid rohkem märkama. Kui eakas on jäänud üksi elama Lõuna-Eesti metsatallu, siis tuleb sugulastel leida aeg-ajalt aega, et temaga suhelda. Üksikutele eakatele saab pakkuda vabatahtlikku suhtluskaaslast või kooskäimisvõimalust päevakeskuses.


 Kuidagi kurb on lugeda. Samas aga hea, et peame rohkem märkama... Kuid rääkime vahetpidamata sellest. Mõtleme järjest uusi teenuseid märkamise abiks ja üksinduse vähendamiseks... Pigem võiks olemasolevaid teenuseid kättesaadavamaks teha... mis oleks natuke turvalisemad kui kiirabibussid...  Ja kust võetakse kiirabi meeskonda inimesi, kui sotsvaldkondades on tööjõu puudus... Teine asi on raha...  

Teisalt, minu meelest üksnes innovatsioonilised teenuste lahendused ei päästa üksindusest. Teenused leevendavad üksindust. Tulevad võõrad toredad inimesed tere ütlema ja ehk leiavadki head lahendused. AGA  nad ei asenda päris kindlasti igatsust kellegi oma inimese järele. 
Ei märgata hinge. Kahjuks. 
Küll pannakse tähele inimest, kuid tema sügavat hinge... 

Üksindus ei ole haigus. Minu meelest. Kiirabibuss tuletab meelde kiiresti toibumist... 
Teate, ma olen olemas väga paljudele. Püüan olla.
Keegi aga ei tea, et tunnen üksindust aastaid. Juba lapsena tundsin üksindust, kuigi mu ümber oli pere ja sõbrad, üldse igasugused inimesed. On praegugi... Pere on küll väike ja laiali, usun, et on sõprugi, keda võin juba väheke perena võtta... Siiski mõistan, et igaühel on oma elu ja omakorda võib olla  tema üksindustunne.
Saab varjada maski taha. 
Saab ka valetada endalegi, et mul ei olegi kunagi üksindust. Ma ei ole eales üksi. 
Füüsiliselt eriti ei saagi üksi olla. 
Hingeliselt saab väga - väga. Siin on  lugematuid põhjusi.
Inimene ei ole loodud üksi elamiseks. Ometi on ta olemuselt üksi. Hing üksik rändaja. Mitte alati. Aga tihti. 
Ma tunnistan, et võin rahvamassis väga üksindust tunda.  Kui miski ei ole see, mis peab - pean kellegile miskit tõestama... kui ma ei saa olla mina  ise. Samas tean, et kui juhtub maailmaski miskit, siis olen iseendaga üksi... Kas kardan seda... Ei, olen teadlikult mitte kartma hakkanud. 
Kurb olen.
Igatseja olen.
Üksindus on tunne. Sellest tundest tuleb ka ausalt rääkida. See tunne õpetab ka midagi. Iseendaga läbi saama ja mõistma. 
Kas tere ütlemine lohutaks mind... Kahtlen väga. Kui olen väga nukker ja sooviks midagi, mis ei oleks üksi olemas olemine, siis igatsen hoopis muud... Aga võin teha naeratava näo... 

Soovin öelda seda, et selles teenuses on veel palju asju mõelda... Võib - olla teenuse nimigi häirib mind. Ehk selleski jään üksi...

Võib ju olla, et mind - ka paarikümmnend aasta pärast - abistab püstol ehk kiir isiklik abistaja, kes oleks kättesaadav igal ajal. Kunagi nimetasime sellist isikliku abistajat, kes     jooksis kiiresti appi "püstol" abistajaks. 

Kindlasti peab inimesi märkama. 
Südamega.  

Nüüd kadus mul mõtelõng... 


Kommentaare ei ole: