Teisipäev, jaanuar 14, 2020

Sel aastal esimest korda linnas :)

 Sain täna siis sel aastal esimest korda õueõhku hingada. Paar hetke. Viimati käisin linnas eelmisel aastal, 23. detsembril...  EI ole üldse minulik istuda paarkümmend päeva koduseinte vahel.
Linnaski täna käidud. Mul oli mitu  asjaajamist ajada. Kõik said aetud vähem kui kolme tunniga.
Nägin korraks Tartu jõulupuud. Olin juba kurb veidi, et  ei näegi oma silma me vallast pärit kuuse - jõulupuud... Jõulumöllus ei sattunudki Raekoja platsile isegi mitte pooleks sekundiks... Täna olin seal täpselt nii  kaua, kui tegime pilte.

Kohtusin täna esimese isikliku abistaja kandidaadiga... Edasi  tuleb loodetavasti proovipäev.
Kuu alguses panin esialgu töökuulutuse töötukassasse... Mõtlesin, et võiks  vahepeal tööpakkumine olla ametlikumgi ja mujal kui üksnes facebook...
 Panin uute maalide paki Šveitsi teele. See kohustulik ja  tavaline, et mõned korrad aastas tuleb maale postitada... Omniva on jätkuvalt hädas pakkide mõõtmedega, mis neile väga hästi ei sobi... Hakka või Omniva mõõduga lõuendeid ostma...!!!  Kuid seda ma ei mõtlegi tegema hakata. Enne võiks ise Omniva oma töökorraldust paremaks teha, mitte tähtpäevade kaarte kohale toimetada aastate pärast...  Õnneks täna klienditeenindaja luges tähti ilusti välja. Vahel lihtsalt ei loeta  kirjutatud välja... Arvan, et ehk tuleneb see sellest, et on harjutud arvuti/telefoni tähti... Järjest vähem kirjutadakse pastakaga ja loetakse paberilt teksti. Siin ei mängi rolli, kas on kirjutatud käega või jalaga. 
Pakkimine on omamoodi kunst. Täna sai mässatud poolteist tundi. Tuli ilus lumememmedelik pakk.

Kõige tähtsam käik oli perearsti Marge  juurde. Poolteist aastat ei olnud käinud... Ei olnud vajadus. Nüüd hakkab mu puue ostma saama. Viis aastat möödunud... Mina olen kasvatanud  tiibu. Kuid kõndima ei hakka iial. Lendu tõusma aga küll tasakesi... Huvitav, kas see on töövõimele kasulik või kuis? Vaevalt. Olen kuulnud paari päeva jooksul lugusid, et kui oled tublim ja hakkajam, siis sul puuet vähem , seega raha vähem... Minu meelest siin on paradoks: puudega inimene, kes on keskmiselt tragim, vajaks elukarjääri edaspidiseks tegemiseks rohkemgi raha. Olen seda meelt küll, kui oleks hea tasuv töökoht, siis jah... mina isiklikult loobuksin toetusest, kuid kahjuks mingis asjas on ikkagi vaja puude paberit, et tõestada ratastooliski istudes võib tiivadega  lendu tõusta...
Ihihihiii, üks opiajast niit on mul ikka veel armis... See tuli kabinetis meelde. Niit ei teinud mingit valu, lihtsalt häiris silma... Perearsrt õega püüdsid välja tõmmada - poolenisti said kätte. Pool peaks ise ära tulema. Ühel heal momendil... Mul oli kõdi, kui askeldus väikese niidi ümber käis.

Õues on kevadelõhna.

Aitäh, Johanna, et aitasid natuke treppidest käia ja muudki! Nii vahva oli üle pika aja koos toimetada ning asjadest olulistest rääkida - arutada. Minu abistamine on vist nagu jalgrata sõit, mis ei unune kunagi, kui oled kord juba seda teinud...
Samuti oli Mirjamil pisut teistsugune tööpäev. Tegi mind abistades mitut asja esimest korda. Ega minagi ei tee kõiki igasugusi asju iga  päev... Aitäh Mirjamilegi.

Praegu olen hoopis teistmoodi väsinud.
Nagu oleksin tuulutanud end...

Kommentaare ei ole: