Mollutama...

 Sel nädalavahetusel olen tõenäoliselt üksinda kodus. 

Midagi pole viriseda... Samas saangi aega mollutamiseks iseendaga. Kuulada omi mõtteid ja soove, plaane.

-----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Ja just siis, kui mõtlesin, et olen üksi jäänud mollutama, sest isiklik abistaja on just ära läinud, just siis saan teada, et ma ei olegi nädalavahetusel päris üksinda ning mul oleks vaja ka just nüüd kõige rohkem isikliku abistajat. Et näiteks olla jalkat mängiv mamma või vanaema... ´Vahet pole, ka vanaema või mammana, muul oleks palju rohkem tähtsus... 

Minu elus on hetkel, päris mitu hetke juba olnud miski viltu. Ma olen justkui iseenda vajadused taganurka lükkanud ja lepinud lihtsalt igapäeva vajadustega, et oleks pestud - kammitud - kustud nagu vanemal ajal öeldi. Jah, see teeb ka pisut õnnelikuks ning toob naeratuse näole... 

Siiski mu hing kisendab hoopis muu järele... 

Soov on vahetevahel möllades mollutada.

Alati ei pea ette teadma, millal - mis kell - kuhu - miks ma lähen. Ja miks ja miks mul täpselt isikliku abistajat vaja on ning mitu tundi.

Elamine ei ole võimalik suruda raami, milleks näiteks minu puhul on kellegi hinnangul viis tundi ööpäevas . Ülejäänud võib olla elav keha laip... Hinge elu ei lähe  korda. Sellele mõeldakse kõige vähem üldiselt, kuidas hing elab või ei ela... Hea, kui poolsurnud kehagi elab...

Kõlab karmilt. Vägagi.

Tean. 

Kõige sellega olen minagi tihtilugu lepinud.

Arvanud, et see on normaalsus. 

Aga samas olen kohutavalt palju endale öelnud, et see ei ole normaalsus. 

Sõdin iseendaga suht tihti.

See on hea. 

See aitab edasi minna. Selgus saada, mida tahan üleüldse veel teha. Ja see, mida teha, ei ole kuaagi lõplik. Iga hetk võib tulla uus teha tahtmine, sest eelnev teha tahtmine on juba tehtud. 

Olen õppinud asju rahulikult võtma. Alati see ka ei õnnestu... Siis tuletan meelde jälle, et rahu, ainult rahu vaja, et edasi jõuda rõõmuga. Kergusega. Paanikata.

Kindlasti otsin edasi uusi isiklikke abistajaid. Hetkel pausil ehk ütlesin endale, paluks paanikata. Pausil ajal, praegugi ja hommegi, saan rahulikult mõelda, milliseid inimesi tööle vajan ehk siis enda kõrvale vajan. Kindlasti natuke uhhuu - inimesi, kellega saaks koheselt kooskõla. Kooshingamise. Siiani olen neid leidnud. Leian nüüdki ja edaspidigi. 

Ma armastan tõepoolest praeguseid abistajaid. Hoolin nendest palju. ´Ma arvan, et siinkohal kõlab võib-olla naljakalt, et tööandja armastab töölisi... Kuid teisalt oma kättest ja jalgadest ma hoolin, armastan neid, ma ei kujutaks ette, et abistajatele, kes mulle lisakäed ja jalad,  oleks teistmoodi suhtumine mul. 

Pikemalt aega mõtlen ka selle üle, et võib ju olla on abistajatelgi üleliigsed töötunnid lepingus... Järjest sagedamini tajun, et konkreetsed tunnid pole ei minule ega isiklikud abistajatele head laiemas mõttes. Ta võib super abistaja olla, kuid kui ta tunnetab, et ei tee nii palju tunde tööd minu heaks, siis loobub... Kuid järsku seesama üks tund, kus ta saaks ja sooviks tööl olla, oleks mulle üli oluline oma elu loomiseks...   Ka abistajad loovad oma elusid. Ja siin tuleb küsimus, kes on kus esimene... Või see koht, et teeme nii, et mõlemad tunneksime end oma eludes esimestena. Kuid kuidas seda ametlikult hästi teha - ei tea veel ma... Südame tasandil on see kõik palju kergem lahendada... 

Siiski vajan üheaegselt mitut - mitut isikliku abistajat. Seda olen korduvalt aastate jooksul öelnud. Keegi ei tohiks enneaega mu elutempost väsita. Ega mina isegi ei tohiks väsita abistajate ütlemistest, et pole aega minu juurde tulla... Meil kõikidel on sama aeg, kus oleme ja elame omaenda elu. Elud on lihtsalt ristunud.

Kusjuures ise tunnen, et minu aktiivsus paigalseisus. Arvutis ja internetis olen, blogin ka, aga see ei ole päris see. 

Päris see on näiteks minna õue prügigi viima ,

Ah, prügimajandus on paar nädalat mõtetes sügavuti ja põikiti ja risti - rästi. Olen püüdnud aastaid prügi sorteerida. Nüüd näib aina narrimaks. Prügi on mitme kordset juures... Las see praegu olla... 

         

Olen  mollutanud pool päeva... Sedagi postitust olen väikeste aegadega kirjutanud... Kiiret ju pole kuhugile...  Mõtted ja pisimad soovid selginevad...  

Mitte tegemine on vahel kõige töisem.

Tore päev on olnud.