On rõõm, kui sünnitakse.
On kurbus, kui suretakse.
Rõõmu - kurbuse vahele peab jääma kindla peale vahva ja lahe mäng. Ainulaadne elumäng. Mäng, millel on üks võitja ja ei ühtegi kaotajat. Mõni mäng kestab kauem, mõni lühemalt aega. Mängu pikkus tavaliselt ei teata, või arvatakse, et ei teata...
Iga mängu lõppu me ei taha tavaliselt teata, tahame ikka lõpule mitte mõelda..., Lükkame edasi... Et mängida veel ... Igasuguseid mänge...
Elumängu kaja ja sära, vahel tuhmgi sära, jääb kajama ja hõljuma maa - taeva vahele. Paljude hingedesse, kel veel lust siin maailmas elumänge mängida...
Mul on olnud aprill kuidagi nukker ...
Vanaema...
Papat pole paari päeva pärast juba 15 aastat... Uskumatu.. Praegu näib ta elumäng hoopis teisiti... Ja mul on tunne, et papa elumängu mäletan mina ainsana kõige rohkem ... Ja siiski tean kõik maapealsed elu mängud kaovad ükskord igaviku...
Ja abistaja Laura, kelle elumäng katkes aasta tagasi... Vägagi poole pealt... ´Aga võib olla ka, et mitte...
Mis reegel ütleb, et surm on kurb... Kui usume, et hinged lähevad kuhugi taeva ja hakkavad kedagi meist kaitsma... hoidma... Võib - olla kurvastame vaid endi pärast, kuid... Aja möödudes saame aru, et võime ja peamegi rõõmsad olema, sest meil elumängud kestavad.
Palju rohkem on minu elumängus sündimisi. See on tohutu õnnesära. Lähedasemaid ja natuke kaugemaid õnnesärasid. On ikka ülimalt hea meel, kui oma mäng ristub teiste mängudega või ka vastupidiselt.
Lahe tunne on esimese uudisensa lugeda arvutis, et on sünfinuid väike imeline hing. Sel hetkel on küll järgmine soov, et see kuri maailm saaks paremaks... Tänane hommik oli taas selline.
Võrratult imeline.
Maapealseid ja taevaseid imedemängud ei lõpe vist iialgi...
Seda soovin uskuda. .
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar