Soovin ikka veel leida uusi isiklikke abistajaid või siis ühtki lahedat inimest, kes jääks püsima kauemakski. Vahet ju pole mitu neid tuleks . Nagunii on abistajate otśimine järjepidev, aind vahepeal peatub.
Hetkel on veider olukord. Kandidaatidel, kas juhtub isiklikult midagi või nad lihtsalt kaovad silmapiirilt või mind on mõne eest hoiatatud, et see inimene tarbib palju alkoholi... Otse loomulikult alkoholikust isiklik abistaja minule ei lähe mitte.
Ausalt ka, ma ei heita meelt. Tean, et peagi tuleb mu ellu isiklik abistaja, keda tõeliselt vajan.
Veel mõtlen aina veel, et isiklik abistaja abistab küll füüsiliselt, kuid samas jäetakse tahaplaani see teadmine, kui palju ta aitab füüsilise abiga erivajadustega inimese vaimsete võimedele kaasa. Hingele. Olen sellestki suht palju rääkinud - kirjutanud. Füüsiline on lihtsalt baasvajadus elus püsida. Kindlasti on neidki, kes on sellegagi rahul ja õnnelikud. Midagi pole katki. Aga on neid, kes soovivad veel rohkem sõna otseses mõttes elada.
Tunnen ise, et suuda(ksi)n veel rohkem, kui mul oleks täpselt siis inimene kõrval, kui teda vajan. Ja seda mitte ainult kolmel söögikorral päevas näiteks. Muide, valla ehk ametlikke tundide poolest saaksin iga ööpäev aastas viis tundi abistajat enda heaks kasutada - see mul väljaarvutatud. Tõsi, ma kasutan mõni päev vähem, mõni päev rohkem tunde. Kuid siiski... Mõelgem edasi... Tahan hakata täiendama Kuldvõtmekese raamatutki file:///C:/Users/Tiia/Downloads/Kuldv%C3%B5tmekese-ivt%20(3).pdf .
Kui nö tava inimesel on assistent või kes iganes - on see nii loomulik.
Kui puuetega ehk erivajadustega inimene vajab isiklik abistajat, on see automaatselt ah ja oh, jumal hoia, mida veel. Aastakümmend on see nii olnud. Aeg oleks ehk suhtumist muuta...
Hetkel on omamoodi narr see, et nappe tunde ja tundide jaoks rahagi on, kuid puuduvad inimesed, kes tahaks isikliku abistajana lahedale tööle tulla. Ma poleks seda uskunud, et see hetk tuléb... Et inimesed ei jõua isegi proovipäevadelegi...
Saan aru, seda tööd on vähe väärtustatud jne. Oi kui palju on veel tegemata tööd sel teemal. Mul on mõttes siin ka teha nii mõnigi asi. Mõtlen. Viimastel nädaladel olen Jüriga just abistaja teemadel vestlenud.
Näide. Me maja ukse kiip parandati, oli katki, - hea meelega oleksin täna juhatuse liikmena läinud välja, kuidas hästi kiibimees parandab ja nõnna edasi... Ei saanud, sest isikliku abistajat ei olnud... Hea on see, et sain majanaabreid paludes kiibimehele ehk parandajale ukse alt lahti. Ja tegelikult mind ega teisi juhatusest polnudki vaja, Asi on põhimõttes. Ja siis küsib majarahvas, kas pean üksi asju ajama, nagu ei saa ju - see tunne aegajalt mul küll. Vahel on see küsimus hoopis teises valguses - juhatus on meeskond. Aga praegu uksekiibiga tuli kogu meeskonnatöö suurepäraselt välja. Ka abistajata. Aga ikkagi...
Fonolukku ka mul pole Mis lahendaks palju hetki, kui mul isikliku abistajat parajasti ei ole...
Olla või mitte olla - selles on küsimus. Läbi aegade.
Mina soovin olla.
Olla veel õnnelik ka.
Lihtsalt nii on mõnusam olla.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar